Podcastid on nagu ansambel Nirvana. Mäletate sellist bändi? Muidugi mäletate!
 
Alguses olid Kurt Cobain ja tema sõbrad über-coolid. Kõlasid toorelt, olid hoiakut täis, „tähendasid” midagi. Fänne oli Nirvanal tohutult, aga mitte liiga palju, et ebacooliks muutuda. See ju kõigi „liiga” poppide bändidega juhtub: kui isegi keskealised mammid ja õllekõhtudega mehed mõnd ansamblit kuulama hakkavad, muutub see „tõsiste” fännide jaoks ebaatraktiivseks. 

Bänd on lahe täpselt nii kaua, kuni „õiged” ja seetõttu pigem vähesed inimesed  seda fännavad. Või vähemalt nii need „õiged” inimesed ise usuvad. 
 
Podcastidega oli minu jaoks natuke samamoodi. 
 
Kui need kunagi ammu tekkisid, mõjusid need põnevalt ja coolilt. Kes taskuhäälinguid kuulas, see oli justkui natuke „erilisem” ja „teadlikum”. 
 
Kõik teised said oma info Vikerraadiost või ei saanud üldse, sest paljudel teemadel, mida podcastide tegijad puudutasid, ei räägitud suures meedias midagi. Siis toimus aga pööre – taskuhäälingust sai ka Eestis moesõna ning podcaste hakkas siingi meeletult tekkima. 
 
Ja ühtäkki polnud need enam nii coolid, sest nüüd kuulasid neid kõik! Mitte ainult mina ja sina ning veel mõned vandeseltlased. Ootamatult sai podcastidest peavoolunähtus ja isegi keskealised mammid ja õllekõhtudega mehed panid trenažöörile ronides kõrvaklapid pähe, et mõnd isetehtud raadiosaadet kuulata. Kui hirmus! 
 
Eelnevas jutus on mõistagi kuhjaga eneseirooniat. Aga tõsi on see, et „vanasti” oli podcast nähtusena kuidagi äkilisem, nüüd teevad neid aga ka kõik peavoolu tüübid. 
 
Ma mäletan, kuidas oma iPod Shuffle’ist esimesi podcaste kuulasin. Jap – taskuhäälingud ulatuvad tõepoolest nii ammusesse aega nagu see, kui iPod Shuffle coolimate meeste nööpauku kaunistas. 
 
Mina olin – vähemasti enda meelest – just see cool mees. Ning ainus isetehtud raadiosaade, mida ma noil päevil andunult kuulasin, oli The MacCast. Selles rääkis Adam Christiansoni nimeline Apple’i fanaatik uutest Macidest, iPhone’idest ja kõigest muust, mis Apple’i maailmaga seostub. Pühendunult ja informeeritult rääkis. Räägib siiani ja kuulan siiani minagi. 
 
Teine vinge tehnoloogia-podcast, mida kõigil kuulata soovitan, on The Vergecast. Vergecast on, nagu nimigi ütleb, samanimelise tehnoloogiaportaali The Verge taskuhääling. 

The Verge on iga tõsise (ja tegelikult ka vähemtõsise) tehnoloogiafänni kohustuslik peatumiskoht ning nende podcast mugavaim viis end selles maailmas toimuvaga kursis hoida. Kui MacCast on väga Apple’i-keskne, siis Vergecast katab tehnikamaailma palju laiemalt. 
 
Ka eesti keeles on terve hulk erinevaid tehnoloogiale pühendatud taskuhäälinguid. 
 
Lahedaim neist on mu meelest ehk Digitund, kuigi klassikalises mõttes pole Hans Lõugase ja Henrik Roonemaa show päris tõupuhas podcast – saade käib eetris ka Kuku Raadios ning on lihtsalt taskuhäälinguna hiljem järelekuulatav. Mis ei tee Digitundi kuidagi vähem lahedaks – kes peaks ühe eestikeelse tehnoloogiasaate valima, teeb õigesti, kui oma aega just Digitundi investeerib. 
 
Head taskuhäälitsemist ja faktikriitilisust – tehnoloogia-podcaste vaevab valeinformatsiooni pandeemia küll oluliselt vähem, kuid kõigil muudel teemadel tasub alati valvas olla!