Kui ma 1987. aastal keskkooli lõpetasin, kinkisid vanemad mulle kaks asja. 

Esiteks lubasid nad mul koos klassivendadega „Emmanuelle’i“-nimelist prantsuse erootikafilmi vaadata. Minu lõpetamine sattus nimelt samale päevale, mil Soome televisioon ikoonilist linateost esimest korda näitas. Seletamatagi selge, et iga mehepoeg Nõukogude Eestis „Emmanuelle’i“ tahtis vaadata ja minu vanemad – mõlemad lastekirjanikud – lasid sel juhtuda. Nad katsid mu lapsepõlvekodus koguni laua ja nii ma oma paremate sõprade seltsis telekast poolpaljaid naisi vahtisingi. 

Teiseks kinkisid vanemad mulle kassettmaki. Ehk tänaseks umbes-täpselt sama eelajaloolise asja nagu õigus „Emmanuelle’i“ vaadata. Kassetikas oli toona – keeruline uskudagi – täiesti tõsiseltvõetav masin ja noorel inimesel võis selle üle hea meelgi olla.   

Mõlemast kingist oli mulle roppu moodi kasu. Esimene on meeles tänaseni ja teine lahendas mu muusika kuulamise probleemid üsna mitmeks aastaks, kuni CD-plaadid maailma üle võtsid.

Ma olin oma kingituste üle rõõmus. Kohe väga rõõmus. Oleksid nad mulle aga näiteks telefoni kinkinud, möödunuks kooli viimane päev märksa nukramas meeleolus. Mida teinuks koolilõpetaja 1987. aastal telefoni ehk kohmaka esemega, mis tuli kasutamiseks seina külge ühendada?

Püüa sa aga tänapäeval lapsele kooli lõpetamise puhul telefoni mitte kinkida! Ja piirduks asi kooli lõpetamisega! Ma olin sunnitud pisipojale lasteaia (!) viimasel päeval iPhone’i kingikotti poetama, sest vastasel juhul naernuks kõik sõbrad ta välja. Pöörane!

Ajad on muidugi alati pöörased olnud ja üks võimalus on nendega Don Quijote’i kombel võitlusse asuda. Teine – ja oluliselt mõistlikum! – on aga ajad omaks võtta ning koolilõpu puhul kinkida maimukesele just see ese, mida ta tegelikult tahab. Ehk telefon. Vahet pole milline. Peaasi, et sellega helistada saab. Ja tekstida. Ja snäpptšättida. Ja tiktokkida. Ja woltida. Ja guugeldada. 

Kõige kindlam viis lapsele õige telefon (ehk selline, mis talle endale kah meeldib) kinkida on laps käekõrvale võtta, lähimasse ostukeskusesse jalutada, seal Tele2 esindus leida, ning järeltulija klienditeenindaja hoolde usaldada. Las jauravad omavahel – tulemus on garanteeritult parem kui siis, kui hakkad põnnile ise soovitusi jagama. 

Ja usu, kui ma ütlen, et kõige suurem viga, mida sa koolilõpetajaga telefonipoodi minnes teha saad, on „hinnalae“ kehtestamine. Kamoon! Su jõnglane on 12 aastat koolipinki nühkinud ja nõnda oluline verstapost väärib enamat kui ülemöödunud põlvkonna iPhone, millega sina saad oma asjad ehk tõesti aetud, ent moodsad inimesed heal juhul pelgalt pähklikoori purustada. 

Niisiis – kui tahad last kooli lõpu puhul vääriliselt tunnustada, väldi kingiideede otsinguil enda lapsepõlve kinni jäämist. Ära püüagi moodsas maailmas vanaaegseid reegleid kehtestada – millegi tulemuslikuga see ei lõpe! 

Head kooli lõppu, kallid (vana)vanemad!