Mis saab olla tüütum turismireisist, mille ajal sul oma telefoni laadida ei õnnestu? 
 
Ja mitte seetõttu, et sa oleksid laadija maha unustanud. Oh ei – selle pakkisid sa esimese asjana kohvrisse. Ja kui oled sama sage reisija nagu mina, on sul üks laadija igas mõeldavas ja mõeldamatus kohas. Üks on kohvris, üks seljakotis, üks spordikotis ja nii edasi. 

Probleem pole niisiis selles. 
 
Asi on hoopis suuremas ja sinu kontrollile mitte alluvas hädas – mõnede riikide voolupistikud on meie omadest erinevad. Sul võib laadija kaasas olla, aga USA või UK otsikut pole sul ikkagi. Ei jää muud üle, kui uus laadija osta. Ja see maksab raha. 
 
Miks ei suuda maailm universaalses vooluotsikus kokku leppida? Kas poleks kena, kui ükskõik millises planeedi otsas koduse telefonilaadija seina saaksid lükata? Miks ei ole inimkond võimeline nii lihtsat probleemi lahendama? 
 
Ma ütlen, miks – me ei suuda väiksemategi asjadega hakkama saada. Ja siit tuleb mu viimase aja kõige raevu ajavam lugu.
 
Ma juhtisin aastaid üht galat. Juhatasin esinejaid sisse ja välja, andsin kõnelejatele sõna ning rääkisin, kus WC asub. Klient oli rahul, publik kah, ja ega see töö minulgi konti murdnud. Igal aastal tuli taas kutse, käisin tegin ära ning jäin järgmist ootama. Kuni juhtus midagi ootamatut – gala juhina reklaamiti välja uus inimene. 
 
Noh, mis seal ikka. Iga üritus vajab värskendust ning ju olid korraldajad otsustanud, et tahavad oma üritusele uusi nägusid. Kuni ma paar kuud hiljem ühe korraldajaga tänaval kokku jooksin.

„Pagana kahju, et sa meie üritust enam ei juhi,” hakkas ta kohe kurtma. „Viimane kord läks kõik peaaegu tuksi. Sinuga ei olnud kunagi mingit probleemi.”
„Noh,” vastasin peaaegu kahjurõõmsalt, „oleksite võinud mind siis ju kutsuda.”
„Aga me ju kutsusime,” teatas korraldaja. „Sa ei vastanud.”
„Mis mõttes ei vastanud?” ajasin silmad punni. 
„Sõna otseses mõttes,” sain vastuseks. „Saatsime mitu kirja, aga ei kippu ega kõppu.”
„Kuhu te need kirjad saatsite?” küsisin.
„Kuidas kuhu? LinkedIni loomulikult.”
 
Mida kuradit? 

Kes saadab teisele inimesele LinkedInis kirju? Eesti üritusturundajad, nagu värske näite najal selgus. Mis aga veelgi hullem – inimesed võivad sulle ka Snapchati ja TikToki sõnumeid saata. Olulisi sõnumeid sealhulgas. 
 
Et kõik mulle mõeldud korrespondents kohale jõuaks, peab mu telefonis olema
 
E-posti rakendus
Messenger
Instagram
Whatsapp
LinkedIn
Signal
TikTok
Snapchat 
Twitter
Slack
 
ja veel vähemalt tosin äppi, mis inimestel üksteisele sõnumeid võimaldavad saata. 
 
Lihtlabane suhtlus on muutunud samasuguseks õuduseks nagu õige vooluotsiku olemasolu. Ja ei ole nii, et „tõsiseid” teateid saadetakse e-kirjaga ja kõik ülejäänud kanalid on mõeldud niisama tühja-tähja arutamiseks. Vastupidi – Facebook on kangem suhtluskanal, kui vana hea faks üldse oligi. Ja kui sa Facebookis ei käi, oled elust lihtsalt välja lõigatud. 
 
Kas polnud imeline, kui kirja ainult ühte moodi saata sai – kirja saates? 
 
Hakka või kardetud ülemaailmset restarti ootama, vähemalt jõuavad tööpakkumised peale uut suurt pauku kenasti kohale. Kui siis enam tööd tehakse, aga see on juba teine ja poole pikem jutt.