Mul on naisega korralik vanusevahe. 19 aastat, kui täpne olla. Ometi pole meil mingeid põlvkondadevahelisi arusaamatusi.

Noh, mõned ju on: tema “lapsepõlve muusika” on Backstreet Boys ja minu oma Led Zeppelin, mina oskan soome keelt ja tema ei oska, tema selfied saavad Instagramis 500 laiki ja minu omad 5. Muus osas oleme praktiliselt samaealised.

Ümbritsevale maailmale meie harmoonia aga miskipärast ei meeldi. Ja nii otsustas ümbritsev maailm välja mõelda veel ühe asja, mis mu abikaasaga põlvkondlikusse konflikti ajab: emotikonid. Minu jaoks on pelgalt see sõna tülgastav. Kriipsujuku jääb kriipsujukuks ka siis, kui temalt käed ja jalad küljest rebida!

Emotikon kõlab nagu 1989. aastal loodud kooperatiivi nimi. Alguses kutsuti emotikone vist smailideks, aga siis avastas keegi tarkpea, et smaili tuleb sõnast smile. Kuid et giljotiini alt saabunud kriipsujuku oskab muudki kui naeratada, tuli talle uus nimetus leida. Sõna sõnaks. Peamine emotikonide probleem on nende rohkus. Ma suudan aru saada naervast, nutvast, vihasest ja äärmisel juhul punastavast kriipsujukust. Aga “õnnetu ilma ninata” nägu? Mille poolest erineb see õnnetust ja ninaga näost?

Või “väljaulatuvate esihammastega” larhv, millist emotsiooni see peaks väljendama? Kõhutuule kinnihoidmist? Kas selline emotsioon on üldse olemas? Ja loomulikult ahv, kes käppasid silmade kohal hoiab ning keda mu kallis naine miskipärast jumaldab. Kui ma küsisin, mida see kujutis tähendab, vastas abikaasa: “Oh, ma ei tea, issand jumal, okei okei.”

Ja kui ma siis palusin tal edaspidi emotikoni, mille tähendust ta ei tea, vähem kasutada, teatas ta: “Ei, sa said valesti aru, see ahv tähendabki oh, ma ei tea, issand jumal, okei okei.” Et asi veel keerulisem oleks, mõtles ümbritsev maailm välja emoji’d. Kui mu naine palub pitsat tuua, koosneb tema sõnum pitsa mulaaži meenutavast pildikesest ning küsimärgist (ja muidugi ahvist, kes käppadega silmi katab).

Kui ta tahab, et ma lapsed loomaaeda viiksin, saadab ta mulle pildi lastest, tarast ja kaelkirjakust (nüüd, kus ahvi pilti võiks kasutada, jätab ta selle miskipärast tegemata). Ja kui ta saadab mulle pildi pandast, tähendab see Ameerikas tegutsevat kiirtoiduketti Panda Express. Saa siis aru! Vikipeedia teab väita, et emotikone kasutati juba 19. sajandil. Nojust! Äkki on inimkond vahepeal kirjutama õppinud, ei?

Ma ootan õudusega, millal mu imearmas abikaasa gifid avastab. Üks mu noor kolleeg juba avastas ning oleks mul südant öelda, kui idiootne on emailis allkirja asemel revolvritorusse puhuvat Clint Eastwoodi kasutada, oleks maailm taas natuke arusaadavam paik.

Seniks tuleb mul aga igal hommikul guuglis istuda ja värskete emotikonide ja gifide tähendused pähe õppida, vastasel juhul võin ma end ühel hetkel töötu poissmehena avastada.