"Kuidas saada üle kirjutaja blokist?" küsis minult üks preili. "Noh, kui kohe üldse midagi ei tule, sein on ees, ainsatki mõtet ei suuda arvutisse kribada, mis ma siis tegema pean?"

"Osta uus arvuti," andsin ma preilile kõige kallimat nõu, mida sellises olukorras preilile on võimalik anda. Aga tõsi mis tõsi - kui ükski muu tuntud tehnika (jalutamine, tööpaiga vahetamine jne) kuulsast "kirjutaja blokist" ei vabasta, siis on viimane lahendus kirjutamiseks uus gadget osta.

Minu puhul töötab see alati: mingil veidral moel tekitab uus arvuti (või teinekord isegi programm) uusi mõtteid, mida vana puhul ei tekkinud. Ma tahan, ei, ma pean oma uue läikiva arvutiga töötada saama ja nii on igahommikune töö edasilükkamine nagu peoga pühitud. Kuniks uuest arvutist vana saab.

Kallis lõbu, selge see. Ja ega ma uut arvutit ikka sagedamini kui korra paari aasta jooksul ei soeta. Aga muude tehnikavidinatega on lugu keerulisem.

Eriti keeruliseks teeb uute gadgetite ostmiseks kindlale veendumusele jõudmine, et ma ikka kõige parema uue gadgeti ostan.

Tore oleks mõelda, et kuna mis tahes tehnikavidina ostmine on emotsionaalne toiming (mida ta kahtlemata on), marsin ma lihtsalt poeuksest sisse ja raban esimese ettejuhtuva masina, mida mul justkui vaja on. "Justkui" sellepärast, et vaja ei ole mul tegelikult ühtegi uut masinat, aga see on juba eraldi teema. Tegelikkuses võin ma isegi nii tühise asja nagu uue elektripirni otsinguil pehmelt öeldes paranoiliseks muutuda.

Ma olen suuteline tundide viisi YouTube'ist vaatama, kuidas suvaline jorss kohutavas inglise keeles jubeda pildi- ja helikvaliteediga seletab, miks see elektripirn (või mis tahes muu vidin) just kõige parem on. YouTube on taolisi taate kurguni täis, ka kõige spetsiifilisema programmi kohta leian ma vähemalt paarkümmend videot.

Ja asi ei piirdu videotega, kuigi neid on muidugi kõige lihtsam tarbida. Kiire guugeldus annab sellesama pirni kohta sadu ja sadu artikleid ning arvustusi, millest ma vähemalt esimese tosina kohusetundlikult läbi töötan.

Kõige kurvem on selle protsessi juures asjaolu, et YouTube'i jorsid kipuvad pahatihti eksima (või on nad lihtsalt kinni makstud), sest ma olen nende soovitusi järgides sellist pahna ostnud, et kurb ei hakka mitte kulutatud rahast, vaid iseendast.

Teine hea lakmus on kasutajate reitingud. Näiteks Amazonist ostan ma elektriradiaatoreid ja patakate peal töötavad blendereid (jah, ma ostan tõepoolest elektriradiaatoreid ja patakate peal töötavad blendereid) peamiselt selle põhjal, mis on konkreetse toote keskmine hinne ja kui paljude hindajate abil see hinne on kujunenud.

Kui küüslaugupurustaja on kolme tuhande inimese hinnangul nelja ja poole tärni vääriline, siis purustab ta küüslauku igal juhul paremini kui see, mille keskmine hinne on neli ja mida on hinnanud kõigest tuhat inimest. Veider asi on see inimpsühholoogia, aga mis ta teed. Head selle õige küüslaugupurustaja leidmist! 

Mihkel Raud

24.04.2017