Kui sul on kõnekaart, tegeled ilmselt mingi hämara värgiga, eks?

Suhtled armukesega ning abikaasale vahelejäämise vältimiseks soetad eraldi numbri. Ja muidugi telefoni, sest pidev SIM-kaartide vahetamine on nagu kurgimüüja kinnastega vargil käimine. Ühel hetkel jääd millegi lollakaga vahele nii ehk naa. Unustad näiteks armukese pagasilipiku oma kohvrisse ning abikaasa leiab selle üles.

Aga sa vähemalt proovisid.

Või üritad kellegi teisena esineda. Näiteks Mihkel Rauana. „Miks peaks tahtma keegi Mihkel Rauana esineda?” tekib sul õigustatud küsimus. Mina kah ei tea. Ma ei taha tihtilugu ka ise Mihkel Rauana esineda. Aga mõni on püüdnud. Kes raha laenamiseks, kes minu nimel igasuguse jama kokku valetamiseks, kes minuna naiste lantimist üritades (ära küsi, miks see viimane kellelegi pähe võib tulla, aga on tulnud).

Kuna kõnekaardi omanikku on raske kindlaks teha, kasutadki vastavat võimalust. Helistad tutvumiskuulutuste numbritel, katsud Priit Piusi moodi mind järele teha ja lubad heausksetele Singer Vingeri tasuta pileteid. Naised näevad su varem või hiljem läbi.

Aga sa vähemalt proovisid.

Ometi seisavad kõnekaardid vapralt kõigi operaatorite tootevalikus. Äkki seetõttu, et tegelikult vajab kõnekaarti ka ontlik kodanik?

Vajabki. Eriti siis, kui tal on lapsed. Mul on kolm. Üks on kõnekaardi jaoks liiga suur (ja kohusetundlik). Ülejäänud kaks oma telefoni jaoks liiga väikesed. Kuid olukord muutub aasta aastaga aina kiiremini. Peagi on juba 6-aastasel iPhone’i vaja, sest kui pole, mõnitab ülejäänud lasteaiarühm ta auklikuks.

Või reisile minnes. Või ülikoolis õppides. Või pikal lähetusel käies. Hoiad kasutuse ja kulud kontrolli all, saad oma numbri kiirelt kasutusele võtta ja elu on nagu lill. Vähemalt nii kaua, kuni sa Mihkel Rauana naisi ei püüa lantida.

Mihkel Raud

23.07.2019