Tele2 blogi

Me peame rääkima gadget'itest

3-4 minuti lugemine

Järgnev lugu on tõestisündinud. Üheksakümnendate alguses tähistanud üks naine oma viiekümnendat sünnipäeva. Lugupeetud inimene oli, külalisi roppu moodi, terve restoran kinni pandud ja nii edasi.

Saabunud kingituste avamise hetk. Kes kinkinud prouale paksu raamatu, kes puhkusereisi Kreetale, kes eluaegse Õhtulehe tellimuse. Hakanud naine abikaasa kingitust avama. Kindlasti midagi erilist, mõelnud juubilar, olid nad ju kohe kooli lõpetamise järel ühte heitnud ja elasid õnnelikus abielus tänaseni.

Teinud naine värisevate kätega kingitusepaki lahti, pannud erutusest silmadki kinni, võtnud kingituse käte vahele, teinud silmad uuesti lahti ja näinud, et abikaasa oli kinkinud talle komplekti Ford Scorpio suunatulesid. Tõsi mis tõsi, kinnitavad pealtnägijad. Naine andnud järgmisel päeval lahutuse sisse, aga kas ka see tõele vastab, ei oska rahvasuu enam kinnitada.

Mis, kurat, ajas mehe oma naisele suunatulesid ostma? Eks ikka soov armsamale midagi väärtuslikku kinkida. Fordi suunatuledest oli tol ajal raske midagi väärtuslikumat ette kujutada, ühe keskealise mehe maailmas vähemasti. Üheksakümnendatest on saanud 2016. aasta, ent keskealise mehe väärtussüsteem ei ole muutunud.

Ma ostan abikaasale igal aastal uue iPhone’i, kuigi teab nii tema kui tean mina, et põhimõtteliselt ei erine see juba olemasolevast mudelist millegi poolest. Võib-olla on protsessor natuke kiirem, võib-olla teeb kaamera veidi paremaid pilte, muus osas on kõik endine.

Miks ma selle siis ostan? Sest naisele ostetud iPhone annab mulle alibi ka endale uus iPhone osta. Ma lihtsalt pean iga uue iPhone’i ostma. Mulle meeldib neid osta, ilusast valgest karbist välja võtta ja esimest korda sisse lülitada. On meeldinud alates hetkest, mil Steve Jobs esimest iPhone’i maailmale näitas.

mihkel raud

Minu gadget’ite hullus ei piirdu iPhone’idega. Mu korter on kurguni täis tolmu koguvaid masinaid, mis tundusid ühel hetkel vastupandamatult seksikad, ent osutusid kolm nädalat hiljem lootusetult aegunuteks. Mu sahtleid täidavad vanad Blackberryd ja Palm Treod, kõikvõimalikes mõõtudes stylus’ed ja flopikettad, lömmis kaantega Macid ning 1-megase kõvakettaga PC-d, lugematutest adapteristest ja kaablitest rääkimata.

Kõige veidram gadget, mille ma kunagi Teleturust soetasin, on komplekt iminappadega junne, mis tuli kehakaalu kaotamiseks kõhu külge kinnitada ja vooluvõrku ühendada. Esimest korda seda agregaati tisside külge ühendades tundsin ma end lihtsalt idioodina, teisel korral läks too krempel aga lühisesse ja kiirabi kutsumisest väga palju puudu ei jäänud. Aga kurat küll, kui ma seda juhtmepundart esimest korda telekast nägin, olin ma kui nõiutud.

Kui eksisteerib mõni gadget, siis on mul see tõenäoliselt olemas. Naine peab mind Aasia reisidel kätega kinni hoidma, et ma meile kolmekümne viiendat riisiaurutajat ei ostaks. Ma olen haige! Hea uudis on see, et sina oled ka. Vastasel juhul poleks sa selle jutukese lugemisega nii kaugele jõudnud.

Kas meie haigusele on rohtu? Otse loomulikult on! Me peame gadget’itest mõõdutundetult rääkima. Täpselt nii, nagu anonüümsed alkohoolikud oma kogunemistel viinajoomisest räägivad.

Oled sa seda lugu kuulnud: kaks psühholoogi saavad kokku.

„Palju kell on?”

„Ma ei tea.”

„Vähemalt saime sellest rääkida.”

No just!

Tere tulemast gadget’i-tõbiste rehabilitatsioonikeskusesse! Kord nädalas kirjutan ma Tele2 veebis mõnest gadget’ist, äpist või muust lahedast tehnoloogilisest vidinast, mille sa lihtsalt pead endale muretsema. Mõnikord kirjutan neistki, millest kauge kaarega mööda tasub jalutada. Ja kui sul on mõni mõte, küsimus või ettepanek, siis anna sellest, palun, teada. Me peame gadget’itest rääkima!

Mihkel Raud

01.10.2016