See polnudki nii ammu, kui eesti ettevõtjad üksteisel nugadega kõri läbi lõikasid. Oo jaa – need kurikuulsad 90ndad.

Üleminekuaja Eesti äriloogika oli lihtne: tegid firma, hakkasid inimestele teenust või tooteid müüma, siis asus aga keegi teine sarnaseid teenuseid või tooteid pakkuma ning konkurentsis püsimiseks tapsid sa selle teise sõna otseses mõttes ära.

Tellisid palgamõrvari, organiseerisid tulekahju või ilmusid ise, pussnuga käes, konkurendi ukse taha ja panid tema närustele päevadele punkti. Ja kes rivaali kõri läbi ei lõiganudki, see lõikas läbi tema kaabli!

Mäletad, kuidas kaabeltelevisiooniettevõtted kauboikapitalismi tingimustes turu pärast võitlesid? Üks saatis oma mehed teise poolt hallatavatesse majadesse, kus nood konkurendi kaablid plekikääridega läbi lõikasid. Võlgu aga ei jäädud ja mõne aja pärast olid vastaspoole kontrollitavates hoonetes kaablid puruks. Konkurents missugune! Sa võisid ju politseisse helistada, aga nood olid bensiinijaamades paukuvate püstolitega liiga hõivatud, et mingite juhtmetega tegeleda. Need ajad on õnneks ammu möödas.

Kerime aega 30 aastat edasi ning jumal tänatud - konkureerivad firmad on mõistusele tulnud ning omavahelisest tülitsemisest pole enam juttugi. Pigem isegi vastupidi! Aga kaablite läbilõikamine on taas päevakorral, et mitte öelda moes! Ja mitte ainult arenguriikides, vaid kõikjal üle maakera! Inglise keeles on selle kohta suisa eraldi termin: cable cutting. Kes tänapäeval kaablit läbi ei lõika, see on kas loll või ajast lootusetult maha jäänud!

Enam ei seisne kaablilõikamine aga konkureeriva firma põhivara hävitamises. Cable cutting tähistab trendi, kus inimesed traditsioonilistest kaabeltelevisiooni teenustest loobuvad ning interneti kaudu leviva televisiooni poole pööravad.

Mõni ime, sest esiteks on live-televisioon oma aja suuresti ära elanud (spordivõistlused ja uudised välja arvatud). Inimesed eelistavad oma lemmiksaateid vaadata siis, kui see neile sobib, ning Netflix jt pakuvad selleks tuhandeid võimalusi.

Teiseks on otse-televisiooni võimalik juba mõnda aega kaablita vaadata: Hulu, Sling TV, PlayStation Vue, Direct TV Now ning YouTube TV striimivad otse sadu telejaamu, alates CNNist ja lõpetades kõikvõimalike erikanalitega.

Kolmandaks on kaabeltelevisioon Ameerika Ühendriikides ropult kallis: keskmise pere kaabliarved ulatuvad mõnesaja dollarini. Cable cutting tõmbab selle numbri aga umbes neljakümne peale ning vahe on pehmelt öeldes tajutav. Neti kaudu televisiooni striimimiseks on vaja küll spetsiaalset jubinat – Apple TV, Roku, Amazon Fire TV jne –, kuid need maksavad reeglina alla saja dollari ning on tihtilugu kõigest mälupulgasuurused (näiteks Roku Streaming Stick Plus).

Mina vaatan ameerika live-televisiooni Hulu äpiga ning kui üksikud pildi hangumised välja arvata, töötab too lahendus suurepäraselt! Milleks maksta sadu dollareid traditsiooniliste kaabeltelevisioonipakettide eest, kui tegelikult vaatad heal juhul kolme kanalit? Ja noh, kui Jewelry Television, Retirement Living TV või Three Angels Broadcasting Network ilmtingimata su valikusse peavad kuuluma, siis jumala pärast – igal veidrusel on oma hind.

Väikese VPN häki abil on end ka Eestis võimalik “ameeriklaseks” maskeerida, nii et cable cutting pole mingi luksus, mida ainult USAs endale lubada saab.

Ning muidugi internet! Uskumatu, aga mõni istub siiani vaskkaabli otsas, mis on peaaegu sama nobe kui vana hea dial up. Modemi kõrisemist pole enne iga emaili allalaadimist küll vaja kuulata, aga muus osas meenutab traditsiooniline “püsiühendus” neidsamu üheksakümnendaid, mil tumendatud klaasidega BMWdest jalakäijaid tulistati. Kaasaegne 4G on sada korda mugavam, esteetiliselt kaunim (jumalaga, rõvedad juhtmed!) ning kiirem. Niisiis – käärid kätte ja kaableid lõikuma!

Mihkel Raud

14.02.2018