Ma olen ligi 40 aastat kitarri mänginud. Lihtne arvutus näitab, et esimest korda võtsin ma oma lemmikpilli kätte aastal 1977. Ei olnud arvuteid, see tähendab, olid küll, aga need olid nii suured, et ei mahtunud kellegi elutuppa ära.

Ei olnud internetti, muusika kuulamiseks tuli Raekoja platsis asuvasse plaadipoodi minna ja sealgi müüdi valdavalt toonaste nõukogude estraadiorkestrite vinüüle. Ei olnud äppe ega nutitelefone, isegi ulmekirjanike peades mitte. Ja mis kõige olulisem - ei olnud kitarre, vähemalt mitte selliseid, mida mängides sõrmedest verd jooksma ei hakanud.

Kui ma peaksin täna esimest korda kitarri kätte võtma, oleks kõik muidugi teistmoodi. Neil päevil piirab su kitarriostu võimalusi ainult rahakott, internet on õpetusvideosid ja muud infot kurguni täis ja isiklik virtuaalne kitarriõpetaja mahub sõna otseses mõttes taskusse. Sellel viimasel ehk virtuaalsel kitarriõpetajal on - nagu heal lapsel ikka - õige mitu nime. Üks tuntuimaid on Yousician.

Põhimõtteliselt läheneb Yousician kitarrimängule nagu Guitar Hero või mõni teine sarnane simulaator. Selle vahega, et klahvidega plastmasslabida asemel on su käes päris kitarr. Ülejäänus on Yousician tuntud videomängule aga kaunis sarnane.

Äpi alla laadimisest esimese musitseerimiseni kulub maksimaalselt kümme minutit: Yousician paneb koos sinuga kitarri häälde ja läheb lahti. Telefoni ekraanile tekib nn "tablatuur" ehk joonis kidrakeeltest, valge pallike hakkab laulu rütmis mööda virtuaalset kidrakaela hüppama ja sinu asi on palli kaelale põrkumise hetkel samas kohas krihv kinni vajutada ja teise käega  keelt tõmmata. Äpp kuulab mikrofoni kaudu, kuidas sul läheb, ja annab reaalajas tagasisidet. Alguses tundub kogu protsess kohmakas ja ülearu tehniline, aga veel kümme minutit ja hakkab täitsa välja tulema, isegi inimesel, kes on 1977. aastast kitarri mänginud.

Yousiciani andmebaasis paistab olevat lugematu hulk laule, kuigi  neile ligipääsemiseks tuleb sul tasuline konto luua. Tasuta proovikontol on katsetamiseks piiratud hulk demolugusid, kuid need annavad üsna hea ettekujutuse, mida ja kuidas Yousicianiga teha õnnestub.

Minu peamine probleem Yousicianiga seisneb selles, et ta läheneb musitseerimisele nagu fitnessile: harjuta regulaarselt, vajuta keel selles kohas kinni ja kui sa seda piisava järjekindlusega teed, oled varsti tõeline meister. Isegi Yousiciani terminoloogia on fitnessilt pätsatud, äpis on sektsioonid nimega workouts, daily goal jne.

Mul ei ole fitnessi vastu mitte midagi. Vastupidi: mulle meeldib fitness, ma tegelen sellega iga päev. Aga kidramäng on midagi enamat kui käe asend, sõrme paigutumine kitarrikaelal ja võime rütmiliselt parema käega keelt puudutada. Musitseerimine asub vähemalt viiekümne protsendi ulatuses sinu kui kitarristi ajus, närvisüsteemis ja elukogemuses, nendeni ei jõua Yousician aga parimagi tahtmise juures.

Niisiis on Yousician tore abimees neile, kes sõbra sünnipäeval Metallica "Enter Sandmani" saatel natuke tinistada tahavad. Kui su plaan on aga tegelikult kah kunagi kitarri mängima õppida, tasub vähemalt esimesed paar korda mõne lihast ja luust õpetaja seltsis veeta. 

Mihkel Raud

02.05.2017