„Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma elada tahaksingi,” ütles Eesti peaminister Andrus Ansip 2009. aastal. Ega pannudki väga mööda, mis sest, et õige kriis veel üksteist aastat oodata lasi.

Too õige kriis on aga lõpuks käes ja just selles oleme tõepoolest tegelikult kogu aeg elada tahtnud. Eriti sina ja mina, kes me tehnoloogiale hosiannat armastame laulda.

Millest ma jahun? Eks ikka „käed vabad” ehk handsfree elust, mida võib nüüdsest „jalad vabad” eluks nimetama hakata: kõik tuleb ise ukse taha, toidust alates ning armastusega lõpetades. Sinu ja minu töö on vastav äpp alla laadida ning spetsiaalset nuppu vajutada.

„Kel janu, sel jalad,” arvasid meie esivanemad. Nüüd pole janusel enam jalgu vaja, piisab Wolti rakendusest. Jalad võivad sul ju olla, kuid nende kasutamisega kaasnesid veel üsna hiljuti suured riskid. Ning peaminister – sedapuhku Jüri Ratas – pidas oluliseks inimesi jalgade välja vedamise eest hoiatada.

Kui kriisi põhjused ongi ära kadunud ning viirus seljatatud, siis ei pea ju kriisiaegne elustiil  kuhugi kaduma! „Õiget kriisi ei tohi lasta raisku minna,” ütles peaminister. Sedapuhku ütlesid seda vist isegi mõlemad, nii Ansip kui ka Ratas. Ning sobilikult ongi kasutusel vastav mõiste ehk „uus normaalsus”. Diivanil külitamine on kangelastegu ka siis, kui otsest ohtu teiste ega enda tervisele enam pole. Ühiskonnale on kõige kasulikumad need, kes mitte midagi ei tee, ning mulle sobib see maru hästi.

Inglise keeles on „jalad vaba” elu erinevaid tahke küll takeout’iks, küll outcall’iks kutsutud. Peened sõnad ei varja aga lihtlabast sisu: inimesele meeldib süüa ja armastada, veel rohkem meeldib meile aga kodus vedeleda. Eks need asjad olid ka varem ühildatavad, nüüd on tugitoolis tšillimiseks aga põhjus, millele on ka kõige veenmisjõulisemal ämmal võimatu vastu vaielda. Natuke tuleb ilmselt ka tööd teha, ent seegi on „uues normaalsuses” palju meeldivamaks muutumas.

Nii ma kodus molutangi. Ja naudin kriisi, milles ma kogu aeg elada olen tahtnud. Wolt toob toidu ning Amazon kõik ülejäänu. Isegi trenni saab korterist väljumata teha, kuigi selleks tuleb jalad (ning natuke nõudepesuvahendit) appi võtta.

Ühel hetkel saab aga raha otsa ning „jalad vabad” elust kasvab välja midagi muud, millele on veel vara nime välja mõelda. Iga asi omal ajal. Nautigem „uut normaalsust”, kuniks järgmine peaminister selle ära keelab ning jalad tagumiku alt välja võtta käsib.