Kui sul on vaja minuga ühendust saada, siis mida sa teed? Guugeldad natuke, leiad mu kodulehe, täidad sõnumivormi ja paned teele?

Või loivad lähima CityAlko poeni ning passid selle sissekäigu ees? Lootuses, et küll Mihkel varem või hiljem välja ujub – ta on ju alkohoolik ja kus mujal temaga kõige paremini jutule pääseb?

Terve mõistus ütleb, et küllap guugeldad. Praktika aga näitab, et ootad viinapoe juures. Ning mitte ainult mind: alati, kui kellegagi mõtteid tahad vahetada, teed esimese katse ta viinapoe juures tabada. Või, noh, peaaegu.

Mis pagana viinapood? Lolliks oled läinud, Mihkel? Või tõepoolest uuesti jooma kukkunud? Kaugel sellest. Ma räägin trendist, mis paneb inimesed üksteisega Instagramis (ning kümnetes samalaadsetes keskkondades) suhtlema.

„Miks sa mulle ei vastanud?” küsis üks inimene mõne nädala eest, kui mind lennujaama turvajärjekorras nägi. „Ma kirjutasin sulle, aga sa ei teinud väljagi.”

„Hmm,” kratsisin kukalt. „Ei meenu, et sa mulle kirjutanud oleksid.

„No kuule, kirjutasin muidugi,” jäi inimene endale kindlaks.

„Kuhu?”

„Instagrami loomulikult. Kuhu siis veel?”

Ahaa. Instagrami. Ehk kohta, kus tänapäeva sõltlased kogunevad.

Pole suurt vahet, mille sõltlane sa oled, viina või teiste inimeste fotode. Kui sa ühe või teiseta kümmet minutitki elada ei suuda, oled sõltlane. Ja nii saabki Instagramist kaasaegne viinapood, kust kõik sõltlased hiljemalt pärastlõunaks on korra läbi astunud.

Ainuke häda on see, et päris kõiki inimesi pole too sõltuvus tabanud. Või hullem veel – on küll, aga nad püüavad sellest vabaneda. Ehk ei käi Instagramis. Või Twitteris. Või Facebookis. Või Snapchatis. Sestap ei garanteeri Twitteri DM (ehk direct message) või Facebooki teade su kirja adressaadini jõudmist. Mina vaatan oma Facebooki sõnumeid umbes korra nädalas ja Snapchati mul polegi.

Asi poleks kaeblemist väärt, kui inimesed sotsiaalmeedias tõsiseid asju ajada ei üritaks. Ma olen jäänud ilma kolmest (!) tööst, sest inimene otsis mind kohast, kus ma võimalikult vähe viibida püüan – Instagramist.

Ma jäin ilma kolmest lahedast tööst, sest püüan oma Instagrami-sõltuvusest lahti saada. Kui ma katsun viinajoomist maha jätta, saan seda teha hirmuta, et mõni oluline tööpakkumine kahe silma vahele jääb. Sotsiaalmeediaga on teine lugu: tahad olulisi teateid kätte saada, tuleb kohal olla. Nõnda tekib mul uut tüüpi FOMO (ehk fear of missing out): äkki jään töötuks, kui hommikust õhtuni ühismeedias ei jõlgu?

Mis ma oma halaga öelda tahan? Ikka seda: kui tahad minuga tõsist juttu ajada, saada e-kiri. Veel parem – helista. Tahad niisama lobiseda, ajab Instagram kah asja ära. Kuid ära eelda, et su sõnumile viie minuti pärast vastatakse. Mõni pole Instagrami-sõltuvust veel avastanud, mõni püüab sellest lahti saada.