Kes siis nutitelefone vinüülplaatidega võrdleb!

2 minuti lugemine

Kas päris esimest iPhone’i esitlust mäletad? Kas istusid kannatamatult arvuti ees ega jõudnud ära oodata, millal jumal uut gadget’it näitab? Sellist, mille ettekujutamiseks isegi ulmekirjanikel fantaasiat nappis?

Mina mäletan hästi. Mingid kõlakad ju liikusid, ent toona lekkis info uute Apple’i jubinate kohta visamalt kui praegu. Musta polo ning valgete tossudega Steve Jobs vehkis kätega ning rääkis – nagu ikka – millestki revolutsioonilisest. Sedapuhku oli suurtel sõnadel aga tõepõhi all ning kogu telefonitööstus muutus tundmatuseni, isegi kui mõned konkurendid selles kahtlesid.

iphone1

Foto: iPhone 1, 6 ja 6 Plus. NewAtlas.

Mäletan sedagi, kuidas üks tänane edukas arvutimüüja esimesi iPhone’e koduköögist tuttavatele müüs, justkui oleksid need nõukogudeaegne altleti kaup, milleni vaid väljavalitute sõrmed ulatusid. Nagu VAZ-2107, mille ostmiseks oli sul spetsiaalset luba vaja.

Eks ta mõnes mõttes nii oligi. Esimene iPhone jõudis Eestis ametlikult müügile kõvasti hiljem ja seda privilegeeritumalt võis end tunda inimene, kes Noku klubis või Valli baaris Apple’i uue imeriista enda ette lauale asetas.

Mis sest, et tänasega võrreldes polnud esimeses iPhone’is pea midagi väärtuslikku. Ei toetanud see 3G-d, ei olnud displei suurem asi, polnud sellega võimalik vabalt võrku valida. Esimene (ja viimane) põhjendatud elevust tekitanud iPhone’i põlvkond kandis numbrit 4 ja selle avalikustamise hetkeni läks veel aega.

Ometi oli esimeses iPhone’is midagi maagilist (turundussõna, mida Jobs mõõdutundetult kuritarvitas) ja neid omaaegseid imesid on võimalik ka praegu käes hoida – 18,000 dollari eest õnnestub see igaühel, kuigi saab ka mõnevõrra odavamalt.

Esimese põlvkonna iPhone’iga mängides (ega temaga muud teha pole) tabab mind sarnane nostalgiahoog nagu Black Sabbathi debüütalbumit kuulates – hilisemad Sabbathi plaadid kõlavad tehnilises mõttes täiuslikumalt, kuid esimene defineeris terve žanri.

Hiljemalt sügiseks on maailm tuttav järgmise iPhone’ide põlvkonnaga, järjekorras vist kaheteistkümnendaga, kuigi isegi Apple ajab aeg-ajalt numbreid segi. See generatsioon on veel võimekam kui eelmine, aga paneb paremal juhul õlgu kehitama ning halvemal juhul küsima: „Miks ma selle ostma peaksin?” Täpselt nagu Black Sabbathi uusimad kauamängivad, mis on klassikalistega võrreldes palju etemates stuudiotes salvestatud, kuid kõlavad ikka kuidagi ebaerutavalt.

Tuleb vist pool tunnikest eBays veeta ning 2007. aasta iPhone osta. Või loota, et seda teeb minu eest jõulumees. See räägib vist aga üldse Nokia 3110-ga, mis on juba täitsa eraldi mõtisklust vääriv teema.

Mihkel Raud

16.06.2020