Adjöö, helistamine on surnud!

2-3 minuti lugemine

Noored on hukas! Ei tea nad, kes oli Johannes Käbin ega suuda öelda, mis aastal toimus EKP kaheksas kongress. Nad ei tea sedagi, mis see EKP üldse oli või mida eesti keeles kongressiks nimetatakse. Neil pole aimugi, et kunagi olid Slovakkia ja Tšehhi üks ja sama riik ning Kõrgõzstani sõitmiseks polnud viisat vaja.

Mis kõige hullem – tänapäeva noored ei oska helistada! Ma ei räägi suure ketta keerutamisest või kaugekõne tellimisest, telefonikõnet õnnestub piisavate oskuste korral ka iPhone’iga teha. Häda selles, et just neid oskusi ei paista enam kellelgi olevat.

Helistamine on surnud

Palu mõnel nooremal inimesel endale helistada ja vaata, mis juhtub. Ta saadab sulle sõnumi! Äärmisel juhul läkitab e-kirja, kuigi seegi on juba sama out nagu helistamine ning kuulub ühisesse kategooriasse faksi ja tigupostiga. Mitte et mõni noor teaks, mis asi on faks või tigupost, aga ikkagi.

Ajab hulluks, eks ole? Eriti kui satud Johannes Käbini aegne olema ning kipud tänaseni ära unustama, et Tšehhoslovakkiat pole juba mõnda aega olemas. Sulle meeldib lapselapse häält kuulda ja ehkki emojisid on teinekord täitsa vahva vaadata, ei suuda need inimkõnet asendada.

Nii võtadki ühel päeval julguse kokku ja küsid pojapojalt otse, miks ta sulle kunagi ei helista. Poiss räägib akust, mis kipub tühjaks minema. Ta valetab, küllap hirmust su tundeid riivata. Nii ei jää mul muud üle, kallis vanaisa, kui sulle ise selgitada, miks noor inimene sulle helistada ei taha: sa RÄÄGID!

Taevas teab, kuidas sulle rääkida meeldib. Ideaalses maailmas sa muud ei teekski. Aina räägiksid ja räägiksid, küll kunagisest Kirgiisia-reisist, küll EKP kaheksandast kongressist, küll järjest kiiremini devalveeruvast rahast ning sellest, kuidas sinu nooruses pidi inimene tööl käima, kui vennasvabariiki tahtis sõita. Ja loomulikult räägid sa sellest, kuidas tänane Eesti valitsus mitte midagi teha ei oska. Vahet pole, kes seda valitsust siis parajasti juhib või ei juhi.

Noor ei viitsi sind aga kuulata. Asi pole selles, et su jutt huvi ei pakuks. Pakub ikka, kasvõi lugupidamisest. Aga sa oled tõepoolest aku tühjenemiseni võimeline toru otsas rippuma ning Biškeki kunagist hiilgust kirjeldama. Noor on selliseid asju aga Vikipeediast harjunud lugema. Ja Vikipeedia võib suvalisel hetkel kinni panna. Kartmata, et too solvub või infarkti saab.

Ära võta isiklikult. Su noor sugulane näiteks ei võta. Ta pole kunagi midagi isiklikult võtta tahtnud ning selleks pakub mobiiltelefon uskumatult tõhusat kaitset. Sõnum on isikupäratu nagu kommentaarid, mida sulle peale „Aktuaalse kaamera” lõppu ja enne magamaminekut arvutist lugeda meeldib. Jah, tollestsamast arvutist, mille pojapoeg aitas kevadel üles panna.

Mihkel Raud

07.10.2019