WC-pott ja telefon, kes neid suudaks lahuta!

2-3 minuti lugemine

Kui pilgud suudaksid tappa, oleksin ma surnud. Ma vedeleksin hämaras morgis, eurone münt kummagi silma peal, ning Priit Kuusk teataks „Aktuaalse kaamera” lõpus, et Mihkel Raud on oma maise teekonna lõpetanud. Õnneks suudavad pilgud parimal juhul jahmatada.

Mis siis juhtus? Ma avasin ühe restorani WC-ukse ja astusin välja, vaat mis juhtus. Ukse taha oli moodustunud kaheksast inimesest koosnev järjekord (jah, ma lugesin nad üle) ning isegi maailma populaarseimas restoranis oleks see tähelepanuväärne peldikusaba.

Ei olnud maailma parim restoran, üsna keskpärane oli. Ning intsident toimus välismaal, vastasel juhul poseeriksin ma praegu Õhtulehe kaanel, ja mitte ootamatu surma, vaid uue maailmarekordi tõttu. Nimelt pole nõnda pikalt varem keegi kempsus istunud. See oli uus rekord, midagi muud oli tolle järjekorra silmilt võimatu välja lugeda. Keegi ei passi WCs nii kaua. Välja arvatud juhul, kui ta sinna mobiiltelefoni kaasa võtab.

Ma võtan alati.

telefon wc-s

Püha jumal, kuidas aeg peldikupotil iPhone’i näppides lendab! Alguses polnud seal justkui midagi huvitavat, aga siis teatas uudiste äpp, et Donald Trump on millegi šokeerivaga hakkama saanud. Ta korraldab iga päev midagi, aga seekord oli asi hullem kui tavaliselt, vähemalt niimoodi mulle seal prill-laual jalga puhates tundus.

Uudis oli neetult huvitav. Kohe nii huvitav, et ma lihtsalt pidin selle lõpuni lugema, mis sest, et Washington Posti uudised on vähemalt kümne lehekülje pikkused. Ja loomulikult pidin ma üle vaatama kõik kommentaarid, lingitud lood, nende kommentaarid ja… ühesõnaga, peldikupotil iPhone’i näppides lendab aeg tohutu kiirusega.

Aga ma polnud selles restoranis üksi. Mõni oli veel, vähemalt kaheksa inimest, kui kempsujärjekorra pikkuse põhjal järeldusi teha. Ning seedetrakt töötab kõigil ühtviisi hästi (või halvasti, mine võta kinni). Kui sa kuuekihilise võileiva ja ämbritäie friikartuleid sisse ajad, tahab osa neist varem või hiljem välja tulla. Kes minusuguse järel WC-ukse taga kunagi ootama on pidanud, see teab, et looduse reeglid on halastamatud.

Mul pole aimugi, kaua ma tolle keskpärase restorani kempsus passisin. Võib-olla pool tundi, olgu jumal mulle armuline, võib-olla isegi rohkem. Vähem kindlasti mitte.

Ime, et keegi ust maha ei murdnud! Mina oleksin sellise aja peale ammu turvad kohale kutsunud. Kurat, kui piinlik mul oli!

Muusikute seas on vahva ütlemine: parem pool tundi häbi kui kolm tundi proovi. Ega jää mulgi muud üle, kui midagi sarnast pobiseda: parem kaheksa lõhkist põit kui lugemata uudis pornostaarist, kes Donald Trumpi kohtusse kaebas. Sest ega ma järgmisel korral avalikku käimlasse sisenedes saa ometi telefoni maha jätta!

Mihkel Raud

18.04.2018