Kõik räägivad mingist uuest normaalsusest. Endine elu ei taastu kunagi, suurem osa inimesi jääbki kodukontoritest tööd tegema, maskid muutuvad sama igapäevaseks kui mütsid ning üleüldse kolib elu internetti ehk telefonidesse.

Tahtmata paanikat vähendada, tuleb mulle ometi meelde, et olen seda „maailm pole enam kunagi endine” juttu varemgi kuulnud. Hävingut on ennustatud küll lennuliiklusele, küll füüsilistele raamatutele, küll live-televisioonile. Aga isegi vinüülplaadid pole kuhugi kadunud, mis sest, et Spotify või Apple Music värske muusika oluliselt kiiremini kuulajani toimetavad.

Aga olgu – vähemalt lähitulevikus jäävad paljud meist näomaske kandma ja näiteks Ameerikas ei lasta sind selleta enam pankagi. Mis on kaunis jabur, sest veel mõne kuu eest tekitasid maskides inimesed pankureis pigem kõhedust kui turvatunnet.

Mis toob mu omakorda järgmise probleemi juurde. Nimelt ei tööta mu iPhone’i näotuvastus, kui mask larhvi katab! Iga kord, kui tahan poesabas saabunud sõnumit lugeda, tuleb mul telefoni avamiseks mask eest rebida. Ning siis kohe tagasi panna, sest kui koroona mind ei tapagi, teevad seda ümbritsevate inimeste pilgud – mu mask kaitseb ju neid, mitte mind.

Kui „uus normaalsus” võrdub avalikes kohtades maski kandmise nõudega (võib vabalt juhtuda, et võrdubki), siis keerab vähemalt nutitelefonide areng otsa ringi. Milleks osta näotuvastusega telefon, kui see „uues normaalsuses” kasutuks muutub? Pöial ajas veel paar aastat tagasi telefoni avamisel asja ära, ajab ehk edaspidigi. Pealegi läheb talvise pakaseni aega ning kinnaste käest rebimise stress laseb end vähemalt pool aastat oodata. Ehk on selle aja peale mõni kolmas telefoni avamise tehnoloogia välja mõeldud?

Niisiis tasub vähemalt lähitulevikus iPhone 11 asemel SE-d kaaluda (ning Androidi maailmas sarnaseid valikuid teha). Mina igatahes kaalun. Seda enam, et teine „uue normaalsuse” vältimatu komponent on vähenev sissetulek ja näotuvastuseta telefon on tubli mitusada kulli odavam.