Klassivend püüdis mind omal ajal veenda, et jumalat ei ole olemas.

„Keegi pole teda näinud, järelikult ei saa jumalat olemas olla,” kinnitas ta mulle toonase Tallinna 7. Keskkooli poiste WC ukse ees. „Kosmonaudid on terve taeva läbi käinud, isegi Juri Gagarin ei näinud mitte midagi.”

„Äkki oli jumal Kuu taha peitu pugenud?” püüdsin klassivenda õrritada, mitte et ma ise ülearu usklik inimene oleksin olnud.

„Kus ta siis Kuu taha sai pugeda, see on ju nii väike, et mahub mu peopesa peale,” raius klassivend vastu.

Meie vestlus toimus pimedail 1980ndail ja toona kehtis tõepoolest reegel, mille järgi oma silm oli kuningas. Mida silmaga näha või käega katsuda ei saanud, oli fiktsioon. Isegi Coca-Colat polnud enne olemas, kui ema Soome reisilt ühe pudelikese kaasa tõi.

Tänapäeval on absoluutselt kõike võimalik oma silmaga vaadata. Isegi seda, kuidas sa seksid naisega, kellega sa tegelikult seksinud ei ole.

Deepfake-nimeline tehnoloogia võimaldab ükskõik kelle pea ükskõik millise keha külge liimida ja tulemuseks on videoklipp, mille ehtsuses pole esimesel pilgul vähimatki kahtlust. Saabuvate parlamendivalimiste valguses tasub seega kolm korda järele mõelda, enne kui videot tuntud poliitikust ja lambast oma Facebooki lehel jagad.

Oma silm pole niisiis enam kuningas, vaid narr. Kui sa tänapäeval midagi oma silmaga näed, võid kindel olla, et tegelikult pole seda olemas. Deepfake on praeguse seisuga küll luksus, milleni igamees ei küüni. Ent selle programmi arendajad on lubanud oma leiutist lähiajal „demokratiseerima” asuda, mis tähendab seda, et nii sina kui ka mina võime peaministri või endise kallima suvalisse pornostseeni istutada. Ja seda siis süüdimatult Facebookis jagada. Las seletavad, kuidas tegelikult midagi ei olnud, teame-teame, videos on ju kõik näha!

Ja tegelikult pole teise inimese hävitamiseks deepfake’i vajagi, piisab heast monteerijast ning näitlejast, kelle hääl hävitatava omaga sarnaneb. Hiljuti lõi laineid videoklipp, milles koomik Jordan Peele president Obama suhu kõikvõimalikke sõnu topib:

Deepfake on aga sada korda hirmuäratavam. Seda enam, et inimesed on valmis ükskõik mida uskuma. Anna aga nende maailmavaatele sobiv vale ette ja see kugistatakse nii kiiresti alla, et seedimiseks ei jää sekunditki. Juba Joseph Goebbels teadis, et mida suurem on vale, seda innukamalt inimesed seda usuvad.

Peavoolu meedia on paraku oma usaldusväärsuse minetanud, eriti Eestis, kus peatoimetajad konkurendist ette jõudmiseks ükskõik millise spinni fakte kontrollimata lehte panevad. Nii pole ka „päris” ajakirjanduse treenitud filtritest mingit tolku, sest vähemalt Eestis ei ole neid juba ammu olemas.

Keda või mida siis uskuda? Igatahes mitte oma silmi. Jumal on neil päevil sõna otseses mõttes peidus ja ilmselt läheb vaja üht suuremat kataklüsmi, et ta uuesti nähtavale tuleks. Seniks aga vähem YouTube’i ja rohkem lapsi, kelle suu ei valeta teatavasti isegi siis, kui väga tahaks.