Kui pank laenu ei anna, siis ära muretse – sa pole üksi. Mulle on kah mitu korda ära öeldud ja asi pole niivõrd keeldumises endas, kuivõrd põhjustes, millele tuginedes finantsasutused nii sinu kui ka minu paariaks kuulutavad.

Sellest on tänaseks hea viis aastat möödas. Istusin ühe kunagise Tallinna hotelli fuajees ja ootasin sõpra. Kurk kuivas ja otsustasin Coca-Cola tellida. Fuajeebaaris polnud teenindajat, kuid õnneks oli sealsamas kasiino, kust ma oma karastusjoogi kiiresti kätte sain.

„Kas maksate sulas või kaardiga?” küsis baaridaam, justkui aimanuks ette, milliseks mu elu lähiajal kujuneb.

„Kaardiga, loomulikult!” teatasin mina, rind kummis.

Ja oligi tuksis. Pank nimelt näeb, kus ma oma deebetkaarti kasutan. Ning kui see koht satub kasiino olema, võin ma laenust suu puhtaks pühkida.

Ma pole mingi mängusõltlane, kaardilauad mind ei huvita ning ühekäelise bandiidi rabamine on nõme, sest raiskab lisaks rahale ka aega, mis on tihtilugu rahast kallimgi. Minu ainus patt on 0,33-liitrine Coca-Cola, mida on kuumal suvepäeval hea sisse kulistada.

Aga ei, panka ei huvita, mille eest ma maksan, vähemalt nii kaua, kuni ma seda kasiinos teen. Kui ma ikka oma armsa kuldkaardi kasiino töötajale kas või korraks ulatan, tähendan automaatset riski maailma pangandusele. Otse nad seda laenutaotlejale ei ütle, kuid mõningase pressimise peale tunnistavad üles.

Ma olen jälgimisühiskonnast varemgi bloginud, aga mu paranoia on vahepeal süvenenud. Hiljuti erutas tehnikablogijaid uudis abielupaarist, kes Amazonist heauskselt Echo nutikõlari ostis. See salvestas salaja mehe ja naise vestlusi ning saatis lindistused suvalistele peretuttavatele. Isegi kui see uudis tõele ei vasta, on see nii hirmuäratavalt tõepärane, et oma elukorraldusse radikaalseid muudatusi teha. Õhtuti Redtube’is lustides ei muretse ma enam ammu nende pärast, kes mu arvutiekraani läbi toaakna näha võivad, palju tõsisemad kiibitsejad elavad mu arvuti sees!

Aga kui pank mu ühe „vales” kohas ostetud Coca-Cola tõttu lindpriiks kuulutab, miks ei võiks teised sama teha? Uuematel Echodel (ja teistel nutikõlaritel) on kaamerad küljes, mis siis juhtub, kui ma hommikusöögiks pannkooke õgin, Echo selle üles filmib ning Tallinna Kaubamaja töötajatele saadab? Võib-olla keelduvad nad mulle järgmisel korral pükse müümast, sest pannkooke süües jäävad need mulle väikseks ja ma hakkan raha tagasi nõudma?

Või joon liiga hilja õhtul kohvi, Echo registreerib sellegi ning saadab CV Online’i, kus mu profiil varustatakse märkega „magab tõenäoliselt sisse”! Või satun telekat klõpsides kogemata mõne vene kanali peale, jään seda vaatama, Echo teeb vaikselt oma tööd ning peagi vehitakse mu ukse taga KAPO töötõenditega.

Tundub hullumeelne, jah? Aga lugu kõlarist, mis abielupaari vestlusi sõpradele kuulamiseks saadab, ei kõla?

Mihkel Raud

11.06.2018