Tele2 logo Created with sketchtool. 7F3D9EE3-ADF7-45C1-AB94-78A518DAACB5 Created with sketchtool.
Otsing Created with sketchtool.

Tele2 blogi

Nutimaailma teejuht – nõuanded, seadmete arvustused, võrdlused, nipid ja muud kuumad teemad!

Tele2 blogi

Telefonid klassiruumis – millal see jama lõpeb?
Avaldatud:
Uuendatud:
Autor:

„Raud, pane telefon kohe hargile!” käratas õpetaja üle klassi. Ma võpatasin ning toru kukkus peaaegu automaatselt käest. Aasta oli 1984 ning ma istusin Tallinna 7. Keskkoolis füüsikatunnis, mis oli täpselt sama tüütu nagu tänapäevalgi.

Mu ees laual oli telefon – suure ketta ja spiraaljuhtmega, mis toru piraka korpusega ühendas.

Ma polnud ainus. Pea kõik mu klassikaaslased rippusid telefonide otsas. Kes rääkis emaga, kes püüdis „kohalikku kaugekõnet” Keilasse tellida, kes valis suvalisi numbreid ning ajas lihtsalt lolli juttu. Pea kõigil laudadel olid telefonid, kohmakad ja kettaga, sest teistsuguseid tol ajal lihtsalt polnud.

Klass oli jutuvada täis, sest toonased telefonid võimaldasid vaid rääkida. Chattida ei saanud ning Facebooki tekkimiseni läks veel aastaid. Mingil veidral kombel lubati õpilased telefonidega klassiruumi, kuigi igal aastal üritasid õpetajad nende tunnis kasutamist tulutult jutuks võtta.

Telefon on iga lapse inimõigus, teatasid vanemad. Kuidas laps minuga keset koolipäeva ühendust saab, kui tal on vaja minuga rääkida, oldi lastevanemate koosolekutel mures. Ja üleüldse tuleks telefoni õppematerjalina käsitleda, arvasid eriti progressiivsed issid-emmed. Telefon on ju aken maailma!

Loomulikult ei pidanud keegi 1984. aastal selliseid debatte ning loomulikult ei tulnud sel ajal kellelegi pähe telefoni kooli kaasa võtta. Mis ei tähenda, et tänapäeval nii ei oleks. Absoluutselt on. Ja mul on sellest nõukogude lapsena keeruline aru saada. Osalt põhjustel, mida püüdsin hetk tagasi abitu sketši abil kirjeldada: telefon klassiruumis on lihtsalt naeruväärne.

Telefon on naeruväärne paljudes kohtades.

Näiteks koosolekutel, kus olulisi asju otsustatakse. Kui kodanikud teaksid, millega nende esindajad Riigikogu istungitel tegelevad (vaatavad telefonist Facebooki), ei imestaks nad ammu, miks seadused nõnda auklikud on.

Või teatris. Kes meist poleks kuulanud Hamleti monoloogi, mille kellegi telefonihelin katkestab?

Või matusel, kus hauakaevaja Samsung täiel volüümil „Final Countdowni” mängima kukub?

Aga me elamegi naeruväärsel ajal, mille soundtrack on katkematu telefonide piiksumine. Eriti kohtades, kus mobiiltelefonid peaksid keelatud olema. Näiteks klassiruumis.

telefonid klassides

Pilt: LoveToKnow.

Eriti klassiruumis. Võib-olla viibib seal mõni laps, kelle meelest on füüsika huvitav? Ja keda häirib, kui kõik ümberringi telefone näpivad? Õpetajat häirib nii ehk naa, kuid tema inimõigused lendasid juba üheksakümnendail koos pesuveega aknast välja.

Äkki oleks nüüd aeg telefonid visata? Või vähemalt garderoobi jätta?

Autor
Mihkel Raud
Mihkel Raud
Mihkel Raud
Mihkel on nutisõltlane. Õnneks on esimene samm sõltuvusega tegelemiseks selle tunnistamine. Seda Mihkel Tele2 blogis ka teeb, arutledes nii õunatoodete kui ka ühiskondlike tehnoloogiateemade üle.