Luhtunud elu armastus ehk “Intsikurmu händ”

2-3 minuti lugemine

Maailm on hukas ja kes tõestust soovib, peaks järgnevast kahest asjast tuge leidma. Esiteks räägib multifilmi-Sipsik mehehäälega ega piiksugi, nagu kinokülastajad lootsid.

„Sipsik on ju tüdruk!” halab Facebooki-täis pettunuid. „Miks ta Ott Sepa häälega röhitseb?”

Selle loogika järgi tohiks Sipsiku häält ainult Ita Ever teha – armastatud kaltsunukk saab nimelt peagi 60-aastaseks. Selleni pole arutelu õnneks veel jõudnud.

Ja veel üks kinnitus asjaolule, et maailm kohe otsa saab. Natuke pikem, aga sellevõrra õpetlikum.

Kohtusin nimelt ühe klassiõega. Polnud Marjut ammu näinud ning juttu jätkus kauemaks, kui kulunud käibefraasi kasutada.

„Mihkel, kuidas siis armuasjad?” küsis Marju. „Lugesin, et oled samasugune täkk nagu koolipäevil.”

Patsutas mind kaastundlikult õlale ja pistis laginal naerma.

„Ahh, mis seal ikka,” rapsasin käega. „Räägi parem endast.”

„Ma olen terve elu paras kakamagnet olnud,” ohkas Marju. „Ükski suhe ei pea üle paari aasta vastu. Viimasel ajal olen hakanud koguni kahtlema, et äkki on asi minus. Ma ei saa moodsas maailmas hakkama, kas tead. Kui lähengi ööklubisse ja mõne meeldiva mehega kohtun, rikun lõpuks ikkagi kõik ära.”

„Mis siis juhtus?” sain aru, et Marju tahab mõnd hiljutist kogemust jagada.

nightclub

„Noh, mis seal ikka juhtus. Tegime paar tantsu. Ajasime juttu. Härra minust paarkümmend aastat noorem, nii et ses mõttes olen ma sinuga samasugune, Mihkel, ha-ha-haa.”

„Ha-ha-haa.”

„Noh, ja siis hakati klubis tuledega vilgutama, et aeg koju minna või nii. Jalutasime riidehoidu, mees aitas mantli selga ja mina lootsin, et küsib nüüd mu telefoninumbrit.”

„Ei küsinud või?” ajasin silmad punni.

„Mkm,” laiutas Marju käsi. „Hakkas hoopis segast suust välja ajama. Et mis mu Intsikurmu händ on. Ma muidugi tean, mis asi on Intsikurmu. Ja ma tean, mis on händ. Aga mis pagana Intsikurmu händ?"

„Eeeee,” sain kiiresti aru, mis juhtunud oli. „Ta küsis su Instagrami händlit. See on siuke äpp, kuhu inimesed pilte üles laevad. Ja igal kasutajal on kasutajanimi ehk händl, mille järgi on hea teisi üles otsida. Seda ta teha tahtiski.”

„Ma tean väga hästi, mis asi on Instagram,” sai Marju vihaseks. „Ega ma mingi tunamullune pole.”

„Oled muidugi,” oli nüüd minu kord südamest naerda. „Esiteks kasutad sa sõna „tunamullune”. Juba see teeb sinust tunamulluse. Teiseks munasid oma uue elu armastuse ära, sest ei tea, et et sul on Instagramis händl. Tänapäeval ei küsi telefoninumbrit enam keegi. Millal sa ise viimati kellelegi helistasid?”

Marju nõustus, kuigi osaliselt. Ja ütles siis, et peab liikuma, kinoseanss algab tunni pärast. „Lähen ja vaatan selle „Sipsiku” ära, millest kõik räägivad.”

„Ära siis ära ehmata,” hoiatasin Marjut. „Sipsik räägib Ott Sepa häälega.”

„Kelle häälega ta siis rääkima peaks?” imestas Marju. „Ita Everi omaga või? Ega ma tunamullune pole!”

Ega vist, nõustusin Marjuga. Ning jäin mitmeks tunniks mõtlema, kuidas me kõik oma aega kinni kipume jääma. Sipsik peab olema täpselt selline, nagu ma viiskümmend aastat tagasi lapsena ette kujutasin. Ning igaüks, kes mu Instagrami händlit küsib, mõjub kui tulnukas. Maailm on tõesti hukas.

Mihkel Raud

03.03.2020