„TikTok läheb televiisorisse!” teatas üks sõber hiljuti. „Nüüd pole enam miski endine.”
 
Ma arvasin esimese hooga, et sõber on lolliks läinud. Siis arvasin, et lolliks on läinud TikTok, sest miks peaks üks sotsiaalmeediakanal endale telesaate tegema. Lõpuks mõistsin, et loll olen hoopis mina. 
 
„TikTok läheb televiisorisse” tähendab seda, et Samsung ja teised tootjad hakkavad oma telekate pultidele spetsiaalseid TikToki nuppe lisama. Netflixi ja YouTube’i omad juba on, nüüd tulevad siis TikToki nupud kah. 
 
„Mis seal siis ikka, tuleb endale kah TikTok alla laadida,” otsustasin peale paaripäevast mõtlemist. Olin siiani TikTokist nagu katkust hoidunud. Miks peaks täiearuline täiskasvanu tahtma telefonist vaadata, kuidas inimesed Filipiinidel või Valgevenes kohalike poplaulude saatel tantsivad? 
 
Minu teine probleem TikTokiga on asjaolu, et kuuldavasti pole see midagi enamat kui Hiina luure operatsioon, millega lääne noorte meelsust ümber kujundatakse. Ma pole küll mingi vandenõuteoreetik, aga ega see jutt liiga uskumatuna kõla – hiinlased on alati nupumehed olnud ja asi see neil siis lääne noori ära pole tinistada. 
 
Heakene küll. 
 
Tantsimine või hiina luure, mul ükspuha. Tõmban ta kuramuse alla ja vaatan üle. Seda enam, et kohe-kohe on TikTok igas maailma telekas. Teen konto, panen äpi käima, ja mis ma näen?
 
Esimene klipp: mingi vanatädi ropendab vene keeles
 
Teine klipp: Võsa Pets räägib tänavanurgal joodikuga
 
Kolmas klipp: kaks kõurikut sügavad kõhtu ja röhitsevad
 
Neljas klipp: tuntud jurist seletab, kuidas tema abiga Eesti Kaitseväes teenimisest pääseb
 
Viies klipp: koer mängib malet
 
Kuues klipp: kass püüab iPadi ekraanilt animeeritud hiirt
 
Seitsmes klipp: kolm eesti last räägivad naiste suguelunditest
 
Kaheksas klipp: üks vanamees mõnitab ukraina põgenikke
 
Mida kuradit? Äkki on loll siiski mu sõber, mitte mina? Äkki on hoopis nii, et kui sa pole TikTokis, oled sa justnimelt olemas, terve mõistuse juures vähemasti? 
 
Ja siis mul plahvatas. 
 
TikTok on tegelikult juba ammu televiisoris! Keera suvaline kanal lahti ja seal nad on: nii ropendavad vanatädid kui kõhtu sügavad kõurikud, naiivsevõitu lapsed ja Võsa Pets, malet mängiv koer ja Eesti Kaitseväge torpedeeriv jurist. „See on nii halb, et seda peab vaatama,” ütles üks mu sõbranna kuulsa „Tüdrukute õhtu” kohta, mida kuuldavasti vist kõik tõepoolest vaatavad. „Halb” pole klipi või telesaate puhul enam ammu takistuseks, pigem vastupidi.
 
Inimeste meelsust on niisiis kujundatud nii mis kole ja eriti kole on see, et pole selleks vaja ei Hiina luuret ega TikToki. On tarvis vaid publikut, ning seda paistab maailmas jaguvat. Nii TikTokile kui neile, kes siiani tõsimeeli usuvad, et hariva sisu saamiseks tuleb telekas lahti keerata. TikTok on televiisorites, sest telejumal näeb TikTokist, mida inimesed vaadata tahavad. Kasvõi seetõttu, et see on nii halb, et tuleb vaadata. Nokk kinni, saba lahti. 
 
Tegelikult on vist aga nii, et kes tahab targaks saada, läheb raamatukokku. Kes end teistest targemana tahab tunda, avab TikToki. Ja kellel tõesti muud üle ei jää, see vaatab telekast, kuidas täisjoodetud eesti naised enda üle irvitada lasevad. Ei ühtki hinnangut, lihtsalt põgusa vaatluse esimesed tulemused!