Lennureisi juures on lahedaim see, et mul pole kümne kilomeetri kõrgusel võimalik teha asju, mida peaksin maa peal tegema. Pole võimalik poodi kõmpida, kui piim otsa saab ning naine koerailmaga mu Selverisse saadab.

Pole võimalik trenni minna, kus mulle ju meeldib käia, ent kuhu jõudmine tihtilugu eneseületust nõuab. Pole võimalik koosolekul passida ning kellegi hirmtüütut PowerPointi esitlust vahtida. Pole võimalik Instagramis pooltuttavate pilte skrollida. Seda viimast tegelikult saab teha – lennukeid täidab ju tänapäeval internet!

Mulle meeldib progress teatud piirini. Internetiühendus on tore asi. Tore on ka teadmine, et tehnoloogia abil on internet võimalik isegi 10 000 meetri kõrgusele toimetada. Aga mõni asi võiks teadmisega piirdudagi.

Ma tean näiteks sedagi, et põhimõtteliselt on mul võimalik lühema unega välja puhata. Aga mulle meeldib magada, sest pehmes voodis põõnamisest ei ole parem mitte miski. Ja internetiga on sama pull. Mul pole midagi teadmise vastu, et 21. sajandil küündivad arvutivõrgud ükskõik kuhu, isegi pealpool pilvi kihutavasse metallkasti.

Aga minusuguse häda seisneb selles, et kus on võimalus, seal ma seda ka kasutan. Umbes nagu buffet-õhtusöögil – mul pole mingit kohtustust end oimetuks õgida, ometi teen seda kohustuse puudumisest hoolimata. Ja kui stjuardess avalalt naeratades teatab, et kümne euro eest on mul võimalik pool tundi Tinderis luurata, siis just täpselt seda ma ka teen.

Vähe sellest, ma ostan viiekümne eest paketi, mis laseb mul terve reisi vältel internetis olla. Ja uitan seejärel ebahuvitunud näoga mööda Delfit ja avan linke, millele olen juba viis korda klõpsanud, justkui lootes midagi uut leida. Kui mul on valida kahe võimaluse – interneti ja internetist eemaloleku vahel –, võidab sajal juhul sajast esimene.

Mõnikord läheb internet kusagil Islandi kohal ära. Ei jõua need satelliidikiired kah päris igale poole. Ma vihastan ja vaatan demonstratiivselt aknast välja. Vaade on imeline, just Islandi kohal. Aga internetiga muidugi ei võistle. Õnneks tuleb võrk Kanada õhuruumis tagasi ning ma saan Islandit oma telefonist vaadata.

Oh mind orja, nii õhtusöögi buffet’s kui ka Airbusis. Vangile ei meeldi trellid my ass. Meeldivad ja kuidas veel!

Mihkel Raud

23.04.2019