“Ahv, mine p...!” ehk asjakohaste sõnumite kuu

2,5 minuti lugemine

Mitmest sõnast koosneb maailma lühim jutustus? Kuuest. For sale: baby shoes, never worn. Ehk eesti keeles: müüa beebikingad, mida pole kordagi kantud.

Kuus sõna ja terve lugu. Kurb ja kõige hirmsamaid kujutluspilte tekitav. Maailma lühima jutustuse autorlust omistatakse ameerika kirjanik Ernest Hemingwayle, kuigi mitmed ajaloolased arvavad, et selle kirjutas tegelikult keegi teine. Umbes nagu Shakespeare’i teosed, mille autor on levinud vandenõuteooria kohaselt hoopis grupp tundmatuid kirjanikke.

Üks on aga selge: maailma lühima e-kirja autori osas pole vähimatki kahtlust. See on Aivar, lakoonilise väljendumismaneeriga eesti mees. Ajaloo napimalt sõnastatud e-kirjas on täpselt kolm sõna ja mingil põhjusel otsustas Aivar selle mulle saata.

Ahv, mine p…!

Kolm sõna ja terve e-kiri.

email

Ma ei tunne Aivarit, kuid lugesin tema kirja läbi. „Lugesin läbi” kõlab kolmesõnalise teksti kohta liialdusena, aga ajab parema väljendi puudusel asja ära. Hakkasin seejärel vastust kirjutama.

Mõtlesin Aivarit tänada aja eest, mille ta mulle kirjutamisele pühendanud oli. Inimene leidis kiires päevakavas hetke, istus arvuti taha, avas veebipostkasti ning asus kirja vormistama. Sain siis aga aru, et liiga palju aega polnud Aivar oma teate formuleerimisele ju kulutanud. Ja vaevalt ta oma kirjale vastust ootas. Mis tuletas omakorda meelde, kui palju me teisi inimesi ülearuse informatsiooniga tüütame. Eriti e-kirju või tekstisõnumeid alustades.

Kuidas sul läheb? Mis sa teed? Kas sul on kõik hästi?

Kas sind tegelikult kah huvitab, kuidas teisel inimesel läheb? Mida ta teeb? Kuidas end tunneb? Muidugi mitte. Iga kord, kui keegi sarnase küsimuse esitab, peitub tegelik põhjus milleski muus.

Ega sa laenu ei saa teha? Oled sa valmis mulle teene osutama? Kas sa Marje numbrit tead

Teinekord on aga e-kirja sissejuhatus palju pikem kui „kuidas sul läheb?”. Mõnikord tuleb mul mitukümmend lauset triviaalsusi ära kannatada, enne kui kirjasaatja tegelik kirjutamise põhjus selgub. Või kohe kirja lõppu skrollida.

Ning juhtub ka nii, et seda polegi. Põhjust, see tähendab. Ei ainsat märki sellest, mida ma e-kirja või tekstisõnumiga peale peaksin hakkama. Vastama? Edasi saatma? Ära kustutama? Seda viimast ju ei tahaks, nõnda käituksin kole ebaviisakalt.

Sestap teen ettepaneku veebruar (või minu poolest märts) asjakohaste sõnumite kuuks kuulutada. Püüdkem adressaadile vähemalt kolmandas lauses märku anda, mida me temast tahame. Ja kui soovime tõesti pelgalt „ahv, mine p…!” öelda, siis täpselt seda tehagi. Nagu maailma lühima e-kirja autor Aivar.

Mihkel Raud

23.01.2020