Telefonid tulevad ja lähevad, aga akud jäävad. Ning paraku jäävad väga kehvaks.

Maailm areneb nagu pöörane. Põhimõtteliselt on mul julguse ja raha olemasolu korral võimalik Kuule reisida. Kohe-kohe õnnestub mul tuliuus BMW kodus välja printida. Ajas rändamise kohta ei öelda enam kas, vaid millal. Nutitelefoni aku saab aga endiselt hiljemalt sama päeva õhtul tühjaks. On alati saanud ja näib, et jääbki saama.

Kuidas see võimalik on? Miks näevad Apple ja teised tootjad kurja vaeva ebavajalike „võimaluste” väljatöötamisel (keskurat vaatab sõpradega koos telefonist filmi?), aga aku ehk telefoni ainsa olulise komponendi areng teeb vähikäiku? Jumala pärast – kunagised Ericssoni telefonid pidasid kümme korda kauem vastu! Miks?

Eriti jaburaks muudavad kogu loo tootjate selgitused. „Kasuta oma telefoni nutikamalt,” teevad nad minust süüdlase. „Lülita ebavajalikud äpid välja, installi aku säästmise äpid, kasuta dark mode’i ja püüa oma iPhone’iga üleüldse võimalikult vähe kokku puutuda.”

Jeesus. See kõik meenutab Steve Jobsi omaaegset juttu, kuidas iPhone’i kehv levi tuleb sellest, et inimesed hoiavad oma telefone valesti peos. Naera puruks.

Heakene küll. Midagi saan ma telefonikasutuses ju tõepoolest muuta. Ma ei pea oma 5-aastasel pojal kogu aeg Robloxit laskma mängida, kaardiäpid ei pea tõepoolest täistuuridel huugama ning 10 tundi YouTube’i päevas on natuke liiast, tõsi mis tõsi.

Pealegi õnnestub kaasaegsel telefonikasutajal lisaaku osta. Eriti moodsal kasutajal on see suisa telefoniümbrise sees! Kui iga auto pagasiruumis on varuratas, siis miks ei võiks prouade käekotis peotäis akupankasid olla?

Ma ütlen, miks: sest see on nõme!

Kas me sellist Eestit tahtsimegi, kus mul peab lisaks telefonile kolm akut püsitaskutes punnitama? Ei tahtnud ju! Sellisest Eestist saime juba üheksakümnendail minema!

Kuulge. Kuidas oleks telefoniga, mis päev otsa töötaks? On seda tõesti liiga palju tahta? Sõber kurdab, et uus Samsung Flip3 viskab juba kella viieks pildi kotti ja Boltiga kojusõitmiseks tuleb tal kolleegide telefone laenata.

Olgu peale, ma ei karju rohkem. Juba hakkaski kergem.

Pealegi kirjutasin selle loo Kopenhaagenis lendu oodates ja arvuti olin lolli peaga pagasisse andnud. Ei jäänud muud üle, kui oma hala telefonis üles kirjutada. Ja oh seda imet – akut on veel tubli 3% järel! Kui hästi läheb, saan kaks minutit SharePlay’d katsetada!