Tele2 blogi

Elu võimatusest ilma iPhone’ita

4-5 minuti lugemine

Nüüd see siis lõpuks juhtus. Mu iPhone 6 Plus pani pildi kotti ja rohkem ette ei võtnud. Restardi palju kui tahad, peamine ühenduslüli minu ja ülejäänud maailma vahel lahkus siit ilmast igasuguse eelneva hoiatuseta, nagu asjad (ja pahatihti inimesedki) meie hulgast lahkuma kipuvad. Viisin telefoni remonti.

„Kolm nädalat,” vastas tujutu preili küsimusele, kui kaua ma orienteeruvalt ootama pean, enne kui mu elu tähtsaim ese taas ellu ärkab. Kolm nädalat. Ahah. Noh, mis seal siis ikka. Kolm nädalat, siis kolm nädalat. Liiga lühike aeg, et asendustelefon rentida, liiga pikk, et päris ilma telefonita elada.

ilma õunata

„Sellest, mis seisab sinu tee peal ees, saab sinu tee,” õpetas Marcus Aurelius. Ehk siis: koolnud nutitelefonist saab minu internetivaba elu algus!

Ma ostsin kõige odavama mobiiltelefoni, mis mul leida õnnestus. Ei mingit andmesidet, ei mingeid äppe, ei midagi. Paar kohmakat klahvi, mustvalge display ja kogu moos. Helistada saab mujalegi kui vaid hädaabisse, elementaarsed sõnumidki võimaldab ära vormistada. Ma olen suurema osa elust üldse telefonita elanud, asi see kolm nädalat siis nutitelefonita (sic!) elada ole.

Tuhkagi. See on uskumatu, mis tehnoloogial inimkonnaga teha on õnnestunud. Võta mehelt ära tema iPhone ja järele jääb märg plekk.

Kuhu ma oma tulevased kokkusaamised kirjutan? Ma ostsin spetsiaalse kalendri, paberist lehekülgedega ja puha, ning unustasin selle ülejärgmisel päeval koju! Just siis, kui mul seda kõige rohkem vaja läks.

Kust ma juba olemasolevaid vaatan? Ega ei vaatagi, kui oma neetud kalendri koju olen unustanud. iPhone’iga ei juhtunud seda mitte kunagi.

Kus ma eelmisel pühapäeval higi ja vaevaga kokkupandud shopping list’i näen? Hahaa, eks ikka paberlipikult, mille ma köögilaua nurgal valmis kritseldasin! Milles siis probleem? Aga loomulikult selles, et esiteks ei suuda ma iseenda käekirjast mõhkugi aru saada ja teiseks sadas õues vihma ning püksitaskusse pistetud shopping list oli poodi jõudes läbi ligunenud ehk kasutamiskõlbmatu.

Kes mulle teed juhatab, kui mul tuleb Narvas autojuhti mängida? Suvaline jorss, kes esimese ristmiku peal seisab ja suitsu teeb. Häda oli selles, et tüüp ei rääkinud sõnagi eesti keelt, mina ei oska aga piisavalt vene keelt.

Kes mulle märku annab, kui Donald Trump mingi järjekordse sigadusega – näiteks Ameerika presidendiks valituks osutumisega – hakkama saab? Mitte keegi! Paberist ajalehed ei saada mulle teateid selle kohta, mis maailmas kolm sekundit tagasi juhtus. Ja rohkem kui kolm sekundit pole mul aega, sest ma olen uudistesõltlane!

Kust ma oma iMessage’eid loen, mida kõik Apple’i fännidest sõbrad mulle saadavad? Ei loegi. Ja see on katastroof.

Kuidas ma pääsen ligi oma failidele, mis kusagil pilveserval ligipääsemist ootavad? Ei pääsegi, ja see on veel suurem katastroof.

Kust ma David Gilmour’i 1978. aastal ilmunud sooloalbumi kohe saan, kui ma seda kuulata tahan (ja ma tahan vähemalt kaks korda päevas)? Ei saagi ning suuremat katastroofi pole võimalik ette kujutada.

Kuidas ma koosolekutel viibin (pool minu koosolekutest toimub Slackis ja need, mis ei toimu, lepitakse kokku viimasel hetkel … Slackis!)? Ei viibigi ja selle üle on mul isegi hea meel. Paraku olen ma ainus, kellel hea meel on, sest mu kolleegidele meeldib väga, kui ma nendega koosolekuid pean.

Kuidas ma tellin takso, mis tegelikult ei olegi takso, vaid on 21. sajandi geniaalseim leiutis nimega Uber? Ma sõitsin vahelduseks „päris” taksodega ja oleksin napilt pankrotti läinud: Tallinnas on Uberi ja nn päris taksode hinnavahe röögatu ja see on ka ainus vahe, sest muus osas ei erine Uber näiteks Tulikast karvavõrdki: autod on autod ja juhid on juhid.

Millega ma kolmekümnele kakskümmend viis liidan, kui selline tehe mind ootamatult kusagil – näiteks toidupoes – tabama peaks? Ostan lisaks paberist kalendrile veel taskukalkulaatori? Ärge tehke nalja!

Millega ma pildistan, kui aastane poeg ühtäkki käima otsustab hakata? Hakkas ja ei pildistanudki. Õnneks oli naisel iPhone alles.

Ja nii edasi ja nii edasi.

Raske uskuda, et kunagi olid ajad, mil nutitelefone polnudki, või et suurem osa maailma ajaloost on ilma nendeta möödunudki. Veel raskem on uskuda, et juba mõnekümne aasta pärast oleme me kõik mingi järgmise tehnoloogilise peremehe orjad ning hala kokkujooksnud iPhone 6 Plusi pärast on samasugune anakronism nagu tänane jutt kaugejaamast, kuhu Helsingisse helistamiseks väntama pidi.

Ma läksin ja ostsin endale teise (!) iPhone’i, mis mind neil puhkudel, kui esimene tossu välja laseb, elus aitab hoida.

Mihkel Raud

23.11.2016