Tele2 blogi
Nutimaailma teejuht – nõuanded, seadmete arvustused, võrdlused, nipid ja muud kuumad teemad!
Tele2 blogi
Piuks, tiidii ja öö-öö ehk moodsa maailma soundtrack
Sul on käsil tähtis töö ja saabub sõnum. Haarad telefoni ja veendud, et polnudki midagi. Keegi kirjutas "tsau, mis teed?". Justkui see teda huvitaks.
Loomulikult ei huvita ja Sa tead seda sama hästi kui tema. Aga mitte see pole oluline. Tähtis on, kui kaua läheb aega, enne kui Sa kõigi meeltega poolelijäänud töö juurde suudad naasta. 5 sekundit? 10 sekundit? 15, mitte rohkem, eks? Tuhkagi.
Õige vastus on 25 minutit. MINUTIT! Ja ma ei tulista praegu puusalt, vaid räägin teaduslikult uuritud asjadest. Neid asju uuritakse, kas tead. 25 minuti jooksul jõuab Su telefon vähemalt kolm korda uuesti piiksuda ja lõppkokkuvõttes ei jõua Sa saabuvate SMS-ide vahel navigeerides mitte midagi teha. Pealegi ei piirdu asi sõnumitega.
Minu telefon vingub päevas keskmiselt 80 korda. Ma ei tee nalja, ma mõõtsin ära. Saabub sõnum - piiks. Ennustatakse tugevamat tuult - piiks. Donald Trump ütleb midagi - kolm piiksu (üks CNNilt, üks New York Timesilt ja üks Washington Postilt). Uus "Homelandi" episood laekub veebi - piiks. Ja nii edasi ja nii edasi.
80 korda 25 on 2000 minutit ehk 33,3 tundi.
Ma olen igas tööpäevas 9 võimaliku töötunniga maas: et kõigi piiksudega toime tulla ja selle juures natukenegi tööd teha, peab mu ööpäevas olema vähemalt 34 tundi ja uneaega pole siia üldse arvestatudki.
Okei, eelnev arvutus on muidugi overkill ja klassikaline demagoogia, kuid tööinimese jaoks on telefon pigem vaenlane kui abimees. See tähendab selline telefon, millel kasvõi üksainus notofication sisse on lülitatud. Nimelt õnnestub need ka välja lülitada ja täpselt seda olen ma teinud. Teekond täieliku vaikuseni on veel pikk, ent esimesed edusammud olen suutnud ära astuda.
Õhtul kell kaheksa tapan ma oma telefoni notificationid ega ärata neid ellu enne kümmet hommikul. Ma tõusen tavaliselt viie ja kuue vahel, mis annab mulle vähemalt neli tundi hommikust tööaega. Parem see kui mitte midagi. Järgneb muidugi põrgu, aga selles olen ma ju ise süüdi: kes mul käsib iga telefoni teate peale püsti karata? Teadagi kes – minu telefonisõltuvus. Aga see on juba teine ja pikem teema.
Üleüldise keelustamise tuhinas võiks riik tõsiselt kaaluda telefonipiuksude kriminaliseerimist. Tegelikult pole alkoholi ja telefonisõltuvusel suurt muud vahet, kui et üks on tervisele natuke kahjulikum. Kusjuures ma ei tea, kumb. Aga karistused aitavad ju alati, eks? Iga piuksu eest näiteks tund kartsa? Advokaatidel oleks hea meel ja üleüldine tööviljakus tõuseks mürinal. Teed ära, Jevgeni?
Mihkel Raud
18.04.2017