Ma tean suurepäraselt, kui jaburalt järgnev jutt kõlab, aga seda suurema innuga ma selle kirja panen. Nimelt vajab maailm veel täpselt ühte gadget’it. Täna pole seda olemas, aga jumal teab, mida homne toob.

Tolle masina tõelisuseks saamine tundub võimatu, aga täpselt sama võimatu tundus veel nelikümmend aastat tagasi vaadata Zorro filmi peopessa mahtuvalt ekraanilt. Või see, et ma kirjutan artiklit Atlandi ookeani kohal, Gröönimaa ja Islandi vahel.

Nelikümmend aastat tagasi ei olnud Gröönimaad ega Islandit olemas. Ja kui olidki, siis ainult isa raamaturiiulile rivistatud teatmeteostes, mille lehekülgi kaunistasid fotod paikadest, kuhu nõukogude inimene mitte kunagi ei jõua. Aga siin ma olen – mitte muinasjutuna mõjunud Islandil või Gröönimaal, vaid nende kohal. Ja kui see on võimalik, siis on võimalik ka gadget, mille ma välja olen mõelnud.

Minu gadget’il on ainult üks nupp, sest rohkem pole vaja. Too gadget teeb nimelt ainult ühte asja: teeb asjad korda. See masin on nagu ema, kes lohutab, kui laps põlve marraskile kukub. Või torumees, kes kohale sööstab, kui ülemise naabri vannituba uputab.

Minu vidina nimi on normalizer. Või normaliseerija. Aga igal õigel gadget’il on ingliskeelne nimi, sest muidu pole seda Islandil võimalik müüa. Või Ameerikas.

Normalizer töötab lihtsalt – see tuleb probleemi ja probleemitekitaja vahele ühendada ning nuppu vajutada. Kogu lugu. Telesaade on igav? Vajuta nuppu ja enam ei ole. Toit on halb? Vajuta nuppu ja sa pole midagi nii maitsvat elades proovinud. Kallim tuleb lahkuminemisest rääkima? Pressi normalizer’it ja armsam teeb sulle abieluettepaneku. Kitarr on häälest ära? Vihma sajab? Keegi ei laigi su Instagrami-postitust? Sa tead, mida tuleb teha.

Normalizer töötab laitmatult mis tahes olukorras. See ei vea alt, erinevalt saatejuhist või kokast, kallimast või ilmataadist. Mida on võimalik parandada, seda normalizer ka parandab. Ning parandada on võimalik absoluutselt kõike. Eriti seda, kuidas me ise oma probleemidesse suhtume.

„Sellest, mis seisab sinu tee peal ees, saab sinu tee,” teadis juba Marcus Aurelius. Ja siin peitubki normalizer’i kiivalt varjatud tööpõhimõtte geniaalsus – kõige võimsam gadget asub sinu peas. Normalizer’i emaplaat tiksub su kahe kõrva vahel ning nupp asub täpselt seal, kus sa ise usud seda asuvat.

Ei ole halba ilma, on vale riietus, lausus kunagi keegi tarkpea. Ei ole ebamugavat lennukiistet, on vähe unerohtu, lausun mina. Ja panen arvuti kinni, sest animeeritud kaart mu lennukiistme imepisikesel ekraanil kinnitab, et oleme Islandi kohale jõudnud. Kohta, mis pelgalt nelikümmend aastat tagasi eksisteeris vaid mu isa raamaturiiulil.

Mihkel Raud

31.05.2019