Kord kahe aasta tagant haarab mind kummaline rahutus: mulle tundub, et on aeg telefon välja vahetada. Mitte uue mudeli, vaid täitsa teistsuguse vastu. Sellise, millest mõtleminegi iga Apple’i fanboy jaoks igavest põrgut tähendab.

Kuid aeg-ajalt komistab ka kõige andunum õunauskuja järjekordse Androidi esitluse otsa ja avastab, et see operatsioonisüsteem on iOS-ist valgusaastate kaugusel. Eriti selles, mis Google’i teenuseid puudutab. Ja et ma just neid ohjeldamatult kasutan, siis tekib paratamatult küsimus, mida paganat ma siiani iPhone’i otsas ripun? Äkki on aeg välja vahetada?

Samsungi Galaxy S10 telefonid näevad reklaamides ägedad välja. Võtsin need poes ükshaaval kätte ja veendusin, et päris elus on need veel ägedamad. Eriti muidugi S10+, sest minusuguse silmad ja näpud jäävad pisemaga hätta. Sain ühe paariks nädalaks proovida.

Vinge telefon. Esimest korda S10-t peos hoides oli mul selline tunne, justkui oleksin korraga mitu põlvkonda edasi hüpanud. Samsungi ONE UI on imekaunis ning tundub esimese hooga loogilisem kui iOS. Telefoni disain on stiilne, aga ilu on vaataja silmades, nagu keegi kunagi tabalt märkis.

Ometi toppisin paari päeva möödudes SIM-kaardi vanasse iPhone’i tagasi. Harjumuse jõud on meeletu. Eriti siis, kui sa end viimase viieteistkümne aasta jooksul ühe ökosüsteemiga oled sidunud. Sealt enam välja ei rabele, ilgete võõrustusnähtudeta vähemalt mitte. Aga esimesed 48 tundi Samsung S10 Plusiga olid jahmatavalt meeldivad.

Esiteks muidugi ekraan. Servast serva, äärtest pisut kumer, kirgas nagu Aasia taevas, tundlik nagu parim kitarr. Võib-olla isegi liiga tundlik, sest asjad juhtuvad S10 peal kiiremini, kui mulle meeldiks. Ja aeg-ajalt kargab lahti mõni äpp, mille avanemist ma oodatagi ei osanud. Põhjus imelihtne – äärtevaba displei tähendab seda, et ma kipun pöidlaga kogemata mõnd vale kohta puudutama. Brauser kargab edasi-tagasi nagu jumal juhatab ja kuigi see pole telefoni, vaid minu süü, hakkas see kiiresti närvidele käima.

Teiseks käitub Androidi animatsioon iOS-iga võrreldes kuidagi nurgeliselt. Ilmselt on asi taas minus, aga skrollimine ja muud liikumised tunduvad Androidis kuidagi järsemad, iOS liigub justkui sujuvamalt. Aga taas – küllap on asi minus ja minu harjumustes.

Kolmandaks kõlarid. Ma ei saa väita, et telefonist muusikat kuulaksin, aga Samsung teeb  iPhone’ist koledamat häält. Siin pole enam võimalik maitse-eelistustest rääkida: sound ja selle kvaliteet on objektiivselt mõõdetavad asjad.

Ometi muudab vanale armastusele truuks jäämise kõige ootamatum asi – sõnumid. Kes Apple’i Messages-nimelises keskkonnas on korra tšättinud, see ei taha enam mujale minna. Ma ei teagi, milles asi. WhatsApp on ju tore, Telegram turvaline ja küllap õpiks minusugune isegi Snapchati ära, kui väga pingutaks. Aga milleks pingutada, kui parim sõnumivahetusäpp sul juba olemas on?

Samsung Galaxy S10 on ilmselt lähim asi täiuslikule iPhone’i tapjale. Paraku suudab iPhone’i tappa vaid iPhone ise, vähemalt elupõlise iPhone’i kasutaja silmis.

Mihkel Raud

28.04.2019