Kus häda kõige suurem, seal juhe kõige lähem?

3 minuti lugemine

Juhtmed, juhtmed, juhtmed! Need on mind lapsepõlvest saati jälitanud ja ma pole neist tänaseni lahti saanud. Ükskõik, kuhu ma lähen või sisenen, ründavad mind juhtmed: lühikesed, pikad, krussis, katkised, tolgendavad, rippuvad, jalgu jäävad, valged, mustad, puhtad, määrdunud juhtmed. Ning miskipärast räägivad kõik mingist imelisest juhtmevabast elust, mis kätte on jõunud.

Ainult et isegi „juhtmevaba laadimine” vajab töötamiseks … juhet! Telefoni ja laadija vahele mitte, selle on targad inimesed tõepoolest lõpuks võimalikuks muutnud. Aga kust saab voolu laadija? Ning mis kõige olulisem: millega? Õige vastus: juhtmega! Kuidas saab laadimine sellisel juhul juhtmevaba olla, kui ei ole?

juhtmed

Ennevanasti oli isegi telefoni küljes juhe. Praegu ei ole, või umbes nii võib üks tavaline inimene arvata. Tegelikult on – näiteks hotellitubades. Kui ma lastega reisin, pean tuppa sisenedes esimese asjana telefonide juhtmed vällja kiskuma, vastasel juhul helistavad jõnglased kogemata toateenindusse. Et asi võimalikult juhtmerohke oleks, on hotellitoa telefoni külge neid suisa kaks kinnitanud – ühe telefoni ja sinu, teise telefoni ja toru vahele.

Järgmisena tulevad pistikutest välja põranda- ning laualampide juhtmed, sest mu pojal on kalduvus öösiti tuled põlema panna. Seejärel kaotab juhtmeühenduse telekas ja nii edasi.

Viska korraks pilk enda ümber. Palju sa juhtmeid näed? Vean kihla, et vähemalt ühte. Mina näen hetkel viit. Üks on arvuti küljes. Teine laeb juhtmevaba telefonilaadijat (sic!). Kolmas jookseb mööda põrandaäärt, pistikust televiisorini. Neljas toidab ruuterit. Ning viies on kõrvaklappide küljes, sest needki töötavad juhtmega (kuigi on ka tõeliselt juhtmevabu).

Teisalt võiks juhtmeid ju sõna otseses mõttes elupäästjaiks pidada. Kui süda hakkab seisma jääma, tuleb elektrišokki teha ning kes mõnd haiglaseriaali on näinud, see teab, et ilma juhtmeteta ei pääse needki masinad. Ning kaudses mõttes päästavad juhtmed meie elu iga päev, kas pole? Kui telefoni aku keset koosolekut tühjaks saab, tuleb kolleegi käest juhe laenata. Kus häda kõige suurem, seal juhe kõige lähem. Kas pole?

Tuhkagi. Juhe võib ju lähedal olla, aga sel on reeglina vale ots! Mõni aparaat nõuab mini-USB-d, mõni macsafe’i, mõnda saab laadida thunderbolt’iga, mõne sisse läheb ainult USB-C. Ja nõnda edasi. Nii palju, kui on maailmas juhtmeid, on neil ka erinevaid otsi. Ja muidugi kõikvõimalikke adaptereid, mis ühe otsa teiseks teevad. Rääkimata sadadest tarvikutest, alates juhtme kokku köitmise klambritest ja lõpetades tööriistadega, millega juhtmeid lühemaks (ja pikemaks!) saab teha.

Ja ega juhe tasuta koju tule. Mõni juhe maksab normaalse inimese kuupalga. Guugelda „HiFi cables” ja kukud tagumikule – kodusest stereosüsteemist hea heli väljapigistamiseks tuleb pool kuningriiki ära anda.

Sõna „juhtmevaba” võiks seadusega ära keelata. Ei me juhtmeist pääse. Minu eluajal vähemalt mitte. Ja vean kihla, et kui kunagi aastate pärast viimsele teekonnale asutan, tudisen haiglavoodis ikkagi juhtmete otsas. Need võivad olla veidi peenemad ja päris kindlasti on järjekordse otsaga, aga juhe jääb juhtmeks. Isegi siis, kui seda mõne peenema nimega kutsutakse.

Mihkel Raud

08.05.2019