Ma kolin tihti. Mööbli tassimisest ning klaveri kuuendale korrusele vedamisest on raskem vaid üks – sobiva kiirusega interneti leidmine.

„Tere,” alustan rõõmsalt telefonikõnet tuntud teenusepakkujaga. „Mul oleks internetti vaja.”

„Pole probleemi,” kostub reibas vastus. „Millisel aadressil elate, vaatame kohe üle, kui kiiret ühendust saame pakkuda.”

„Tänav see, maja number see, korter see,” asendan sõna see nende nimede ja numbritega, mis mu järjekordse elupaiga asukohta kõige täpsemini kirjeldavad.

„Ahaa,” kilkab preili teisel pool toru. „Oodake üks hetk, kohe uurin.” Ja paneb mu hetkeks ootama

„Nonii,” on ta peagi tagasi. „Teie majja saame pakkuda kiirust 30 megabaiti sekundis

„Kolmkümmend?” olen tuntavalt pettunud. „See on ju peaaegu nagu dial up!”

„Mis asi?” ei saa preili teisel pool toru aru. Ta on liiga noor, et kuulsusetuid dial up’i päevi mäletada. Ehk neid, mil plaaditäie muusika Napsterist allatõmbamisele võis terve ööpäev minna

„Kolmkümmend mega jääb mulle väheks,” kõlan nõudlikult.

„Aga mida te internetis teete, kui küsida tohib?” uurib preili.

Ei tohi. Aga vastan siiski.

„Noh, vaatan Delfit, loen e-kirju, mõnikord saadan mõne Wordi-faili, aeg-ajalt striimin Netflixi,” vastan preilile ja saan kohe aru, et kolmkümmend megabaiti sekundis on mulle tegelikult täiesti piisav kiirus.

Saab ka preili sellest aru.

„Te vabandage mind,” ütleb ta, „aga seda kõike õnnestub meie kiiruste juures suurepäraselt teha.”

Tal on loomulikult õigus. Mulle pole vaja valguskaablit ega helikiirusel kihutavat andmesidet, sest ma ei töötle online’is videot, vaid loen Õhtulehe veebiväljaannet. Nagu 90% ülejäänud Eesti elanikkonnast.

Aga mulle on vaja parimat! Mulle sobib vaid the latest and the greatest, nagu inglise keeles öeldakse. Ehk internet, mille kiirusega pole mul midagi peale hakata. Ma olen nagu see naljahammas, kes suviti oma Lamborghinit kohvik Pegasuse ees pargib: sõita pole tal sellega ju kusagil, aga ometi kõlbab talle vaid auto, mille manuaal 350 kilomeetrist tunnikiirust lubab.

„Hea küll,” leebun lõpuks. „Andke mulle siis kolmkümmend megabaiti sekundis.”

Ja suudan sellestki heal juhul vaid poole ära „kasutada”.