Ettevaatust, taskuvargad!

2-3 minuti lugemine

Mõni meelelahutus ei muutu tüütuks isegi siis, kui sellega kogu aeg tegeleda. Minu jaoks on üks taolisi ajaviitevorme niinimetatud people watching. Ehk eesti keeles „inimeste vaatamine”.

Istud paljukäidava tänava ääres pingile ja teed näo, justkui konutaksid seal asja pärast, kedagi oodates või nii. Tegelikult jõllitad aga häbitult möödujaid.

Inimesed tunnevad end taolises olukorras häiritult või meelitatult, sõltuvalt kohast, kus sa neid passid. Ööklubis on võõra inimese silmadega õgimine ainus mõistlik tegevus, toidupoe kassasabas võib lugu ebameeldivuste ja turvamehega lõppeda.

Vanasti oli teiste vaatamine raske, sest varem või hiljem panid nad tähele, kui neid ainiti takseerisid. Tänapäeval on people watching jahmatavalt lihtsaks muutunud. Neidki ridu kirjutan ühes Tallinna kohvikus ja kõigist külastajatest pole oma telefoni külge kleepunud vaid üks. See on umbes seitsmekümnene punase kohvriga proua, kes laialilaotatud Tallinna kaardi abil oma asukohta püüab kindlaks teha. Kõik ülejäänud – nii kohalikud kui ka turistid – on pilgud telefoniekraanide külge naelutanud ega pane tähele, et neid varjamatu huviga vaatan.

Telefonisõltuvusel on mitmeid kõrvaltahke, mida tuleks (eriti Tallinna vanalinnas!) hoolega teadvustada. Häda selles, et minusuguste süütute inimvaatlejate kõrval tegutseb siin grupp teistsuguste eesmärkidega „vaatlejaid”. Unustad end korraks Twitterisse ja su rahakott võib omanikku vahetada, ilma et sellele õnnistust jõuaksid anda.

taskuvaras

Võib vaid ette kujutada, kuidas taskuvargad hommikul tööle minnes Telefonijumalale küünla süütavad. Annaks taevas rohkelt inimesi, kes Pikka jalga pidi Toompeale ronides kellegi Facebooki-lehel targutavad. Vanasti tuli ohver tänaval oimetuks lüüa, nüüd kaotavad inimesed meelemärkuse vabatahtlikult – anna neile telefon ja kaks Instagrami-sõpra, ning kumminuia pole vajagi.

Sind see ei ähvarda, sest oled kohalik? Ega pikanäpumees sinul ja turistil vahet tee! Varastatud eurod õnnestub õnnelikuks eluks muuta sõltumata sellest, kuhu nende eelmine omanik on sisse kirjutatud. Sestap on naiivne arvata, et sul Eesti jalgpallikoondise särki pugedes taskuvaraste huvist vabaneda õnnestub. Eriti siis, kui Viru tänaval jalutades telefonist järjekordse matši ülekannet vaatad.

Tahad telefoniga rahvarohkes kohas turvaliselt ühest punktist teise jõuda, tuleb rahakott koju jätta. Või telefoni taskust mitte välja võtta, mis on kahtlemata raske, ent mitte võimatu!

Mihkel Raud

19.11.2019