Kui kummikufirma Nokia omal ajal mobiiltelefone valmistama hakkas, muutis see tervet maailma, Soomet igatahes. Nüüd sisenes Apple krediitkaartide turule. Kas ja mil määral see midagi muudab, selgub alles aja jooksul. Või on ehk juba selgunud?

Mobiiltelefoniga maksmine pole ammu mingi uudis. Apple Pay töötavat isegi Eestis, Apple’i arvates vähemasti. Kohalikud pangad selles esimese hooga nii kindlad polnud, ent see pole suurim mobiiltelefoniga maksmise mure.

Ma ei saa nimelt aru, kuidas iPhone’iga arbuusi eest tasumine tavalise pangakaardiga maksmisest erineb. Mõlemal juhul tuleb mul taskust mingi ese välja sikutada. Ühel juhul telefon, teisel rahakott. Vähe sellest – kogemus kinnitab, et vähemalt 50-aastasel mehel kipuvad rahakott ja telefon segi minema.

Ma teen teadliku otsuse kauba eest moodsalt maksta, annan sellest klienditeenindajale uhke häälega teada, manan silmile vandeseltslasliku ilme, ja sikutan taskupõhjast välja kulunud rahakoti. Ning vastupidi: olen korduvalt cash-only putkades arvelaua kohal mobiiltelefoniga viibata üritanud.

Sisuliselt pole vahet, mida ma teen. Viipan või pistan sisse. Hõljutan või tõmban läbi. Telefoniga või oluliselt väiksema plastmasstükiga. Toiming jääb toiminguks. Moodne maksmine oleks moodne siis, kui see sõrmejälje või häält tuvastava tarkvara abil käiks. Eriti kaasaegne makseterminal suudaks mõtteid lugeda. Hea on, et ei suuda.

Ainus enam-vähem mingitki edasiminekut pakkuv moodne makse toimub nutikellaga. Näitan Apple’i kella väiksele ekraanile ja asi ants. Eestiski on ses osas arenguid – Swedbank näiteks laseb teatud nutikelladega maksta: nii Fitbit Pay kui ka Garmin Pay on Eestis täiesti kasutatavad.

Ent isegi kellaga maksmine on praktilises elus veidi keerulisem, kui esimese hooga tundub. Pahatihti tuleb mul käsi sõna otseses mõttes pahempidi väänata. Nutikellaga lennuki pardale minek on tüütumgi – pardakaart on küll randmel, kuid ekraan, mis pardakaarti lugeda suudab, liiga väike. Operatsiooni edukaks sooritamiseks tuleb kell käe pealt ära võtta.

Noh, vähemalt ei pea taskusse kaevuma ja jumalat paluma, et telefoni asemel rahakotti välja ei sikuta. Aga ülejäänud järjekorras seisjate silmis olen moenarr, kelle üle on mõnus õigustatult itsitada.

Suurem osa kaasaegseid asju on sündinud äraspidisest loogikast. Kui üldiselt veereb eluratas nõnda, et inimesel on mingi vajadus ja selle rahuldamiseks mõeldakse välja gadget, siis mobiilsed maksed näivad lähtuvat vastupidisest põhimõttest: mõtleme välja viisi, kuidas mõnd probleemi lahendada, ja hakkame seejärel probleemi peale mõtlema. Noh, vähemalt mõtleme.