Pane see kuradi telefon käest!

2-3 minuti lugemine

Mulle meeldib taksoga sõita. Vahet pole, on ta Uber, Taxify või Tulika. Takso on takso ja taksoks muudab suvalise sõiduauto üks mees (või naine), keda kutsutakse taksojuhiks.

Tüüpiliselt stereotüüpses kujutluses on taksojuht vuntsidega ning isa juubelile läheb ta pruunis suurevõitu ülikonnas. Ja loomulikult räägib taksojuht peaaegu katkematult. Ma ei tea, kuidas on vuntside ja ülikonnaga, kuid juttu ajavad taksojuhid tõepoolest meelsasti. Mulle see sobib, sest esiteks saan ma iga sõiduga midagi uut teada ja teiseks on mul lihtsalt igav, kui keegi minuga juttu ei aja.

Kui selle aasta kevadel mootorrattur Pirital ringi kihutas ning politsei ta seepeale pikali rammis, lahvatas tohutu vaidlus. Üks pool väitis, et Eestist on saanud politseiriik ja teine, et mootorratturid on ohuks ülejäänud inimestele ja sellised tulebki kaubikuga pikali ajada. Pruudiga mööda kõnniteid kimanud nolgist rääkisid kõik, kaasa arvatud taksojuhid.

“Vaadake teda nüüd,” ütles üks taksojuht ootamatult, kui oli esimesed kaks minutit vaikides rooli keerutanud. “Mille poolest on see inimene teistele vähem ohtlik kui see mootorrattur, kes pikali rammiti?”

Ta osutas sõrmega kõnniteele ja kuigi inimesi oli seal palju, sain ma kohe aru, kellest taksojuht räägib. Noor ema, vast selline kahekümnene, ootas peatuses bussi ja vahtis ainiti mobiiltelefoni oma peos. Tema mõne-aastane laps tammus omasoodu, ühel hetkel sõiduteele nii ohtlikult lähedal, et keegi lapse varrukast kinni haaras. See keegi polnud tema ema. Oh ei, too kaevas õndsas teadmatuses mööda Facebooki avarusi ega teinud last märkamagi.

märka last

“Ja see on tema enda laps, kelle eluga ta mängib,” ohkas taksojuht ja rääkis kogu ülejäänud tee, kuidas ta sarnaseid olukordi iga päev liikluses näeb. Mul hakkas korraga piinlik. Kohe väga piinlik hakkas, sest pole sellest patust prii minagi. Päris bussipeatuses ma oma telefoni lastele ei eelista, kuid selliseid hetki on ette tulnud küll, mil ma tibudel pean silma peal hoidma, ent laigin selle asemel Twitteris kellegi sisutuid postitusi.

FOMO ehk fear of missing out ehk paranoiline hirm millestki olulisest ilma jääda tekitab minus (ja bussi ootavas emas) võimekuse põhjustada olukord, kus me tõepoolest millestki olulisest ilma võime jääda. Sest kas on midagi olulisemat lapsest, kes ise veel täpselt aru ei saa, kui kiiresti üks auto ristmikule läheneb ja mis juhtub siis, kui selle rataste alla jääda?

“Pane see kuradi telefon käest!” tahtsin ma läbi autoakna tollele emale hüüda. Sain siis aga aru, et olen ise täpselt samasugune. “Jäta lastega õue minnes telefon koju,” ütlen ma nüüd endale iga kord, kui tibud välisjalanõud kõigi raskuste kiuste varvaste otsa on tirinud.

Mihkel Raud

11.07.2017