Kirjutasin aastakese eest, kuidas virtuaalset enesetappu sooritada: sotsiaalmeedia kontod tuleb kinni panna, Google’i otsingute ajalugu hävitada ja oma andmed niinimetatud daatamaaklerite lehtedelt kustutada.

Heakene küll – otsingute ajaloo ärakaotamine ja daatamaaklerite (kes iganes nood ka poleks) andmebaasidest kadumine tundub mõistlik, aga miks peaks keegi tahtma oma sotsiaalmeedia kontodest loobuda?

Instagramita ei ole võimalik ju tänapäeval elada, isegi tööpakkumisi tehakse fotode jagamise keskkonnas ja kui ma sealt lahkun, kriipsutan eos läbi kõik võimalused, mis mul tööturul võivad tekkida, või mis?

Ei tea midagi. On inimesi, kes väidavad vastupidist: et tööturul (ja igal pool mujal) iseendaga hakkama saada, tuleb Instagram (ja kõik ülejäänud Mark Zuckerbergile kuuluvad äpid) esimese asjana ära kustutada. Üks selline inimene on ameerika arvutifilosoof Jaron Zepel Lanier, kelle sulest on värskelt ilmunud teos nimega „Ten Arguments For Deleting Your Social Media Accounts Right Now” (ehk kümme argumenti, miks sa pead kohe oma sotsiaalmeedia kontod sulgema).

Mis argumendid need siis on? Aga palun:

1. Sotsiaalmeedias kaotad oma vaba tahte.

2. Sotsiaalmeediast lahkumine on parim viis kaasaja hullumeelsuse vastu võidelda.

3. Sotsiaalmeedia teeb sinust sitapea.

4. Sotsiaalmeedia õõnestab tõde.

5. Sotsiaalmeedias muutuvad sinu mõtted tähendusetuks.

6. Sotsiaalmeedia hävitab sinu empaatiavõimet.

7. Sotsiaalmeedia teeb su õnnetuks.

8. Sotsiaalmeedia tahab, et sul puuduks majanduslik väärikus.

9. Sotsiaalmeedia muudab poliitika võimatuks.

10. Sotsiaalmeedia vihkab Su hinge.

Kuidas palun? Sotsiaalmeedia tahab, et mul puuduks majanduslik väärikus? Sotsiaalmeedia vihkab minu hinge? Mis asi on kaasaja hullus ja mille poolest see vana aja hullusest erineb?

Hunnik õõnsaid ja pastakast väljaimetud argumente niisiis, kas pole? Absoluutselt, kuigi teatav point mõnes siiski leidub, eriti kolmandas.

On hämmastav, kui kohutavaks inimeseks ma sotsiaalmeedias olen muutunud. Kui kellegi arvamus mulle ei meeldi, kuulutan ta idioodiks, mis on teatavasti imelihtne, sest kogu protsess koosneb pelgalt kuuest klahvipuudutusest ning ühest Enteri-klõmakast.

Facebookis kõikvõimalikke debatte jälgides tekib kiiresti tunne, et päris maailma enam polegi – isegi tänaval inimesi jälgides kangastuvad mulle nende võimalikud profiilipildid ning avatarid. Ma näen iga vastukõndiva inimese taga kõike seda, mida ma kirglikult vihkan, kuigi mul pole õrna aimugi, millesse konkreetne inimene usub ja millesse mitte. Ma olen täielik jobu ja ainus viis paar tundigi natuke parem inimene olla on need tunnid arvutist või telefonist eemal veeta. Või terve järelejäänud elu, kui Lanieri kuulda võtta ja end sotsiaalmeedias ära tappa.

Teiseks on sotsiaalmeedias võimatu aru saada, milline uudis on oluline ja milline mitte. Nii Kolmanda maailmasõja algus kui ka Viljandi Folgil müüdud šašlõkkide arv on täpselt sama väärtusega ehk 280 tähemärki. Ühe Twitteri-säutsu keskmine eluiga on paar minutit (olenevalt jälgitava voo suurusest teinekord lühemgi) ja nii võib vabalt juhtuda, et minu maailmapilt kujuneb vastavalt sellele, kui agressiivselt ühte või teist uudist sotsiaalmeedias turundatakse.

Toimetatud ajakirjanduses otsustavad asjade olulisuse üle väljaõppinud ajakirjanikud: esikaanelugu on väljaande toimetuse arvates ilmselgelt olulisem kui kommertsteadaanne leheküljel 96. Minu asi on ajakirjanike valikuga nõustuda või mitte. Twitteris pole aga vahet, kas klaviatuuri taga istub Marju Lauristin või Harri Kingo, ning väide tõe õõnestumisest hakkab tähendust omandama, kui Kremli trollide tegevust jälgides pole juba omandanud.

Paar nõustumist väärivat argumenti leiab Lanieri värskest raamatust ilmselt igaüks. Iseasi, kas neist piisab, et oma lemmikloom magama panna? Minu jaoks pole siiani piisanud.

Mihkel Raud

28.12.2018