Olen tõsine koolivormide fänn. Minu lapsepõlves olid need kohustuslikud, tänapäeval pigem mitte, kuigi mõnedes koolides eelistatakse vist siiani enam-vähem ühtlast riietust. Kui mina 11. klassi lõpetasin, nägid koolilapsed kõik ühesugused välja. Isegi mütsid – eriti mütsid! – olid neil identsed.

Ega ma mäleta enam, mis see ametlik koolivormi nõudmise põhjus oli. Küllap pidi „nõukogude noor” kindlale standardile vastama ning koolivorm esindas seda kõige paremini. Kaudselt välistas koolivorm aga laste eristumise selle pinnalt, kelle vanemad teiste omadest rikkamad olid.

Jõukusest oli vene ajal mõistagi keeruline rääkida, kõik pered tulid heal juhul ots otsaga kokku. Kuid mõnedel oli Soomes tuttavaid, üksikutel isegi Ameerikas sugulasi, ning need tõid külla saabudes kingiks teksapükse ning Montana vapiga särke.

Oleks lastel lubatud neis rõivastes kooli saabuda, järgnenuks vältimatu kadedus ja klassiviha. Ses mõttes täitis koolivorm omamoodi üllast eesmärki: kõik lapsed olid võrdsed, vähemalt peale vaadates.

Tänapäeval ei hinnata teist inimest juba ammu riiete järgi. Nüüd on jõukuse tunnuseks mobiiltelefon ja mida ägedam see on, seda parema positsiooni laps teiste silmis saavutab.

Teksapüksid on kõigil, iPhone 11 Pro Max aga ainult kõige privilegeeritumatel. Kaks aastat vana mudel teeb sinust automaatselt luuseri, odav Android-telefon tagab peksasaamise. Eks ma muidugi liialdan, kuid mu noortel sugulastel on pidevalt silmad vees, sest keegi on koolis nende telefoni kohta midagi halvasti öelnud.

Telefonist on saanud staatuse sümbol, vähemasti laste seas. Kuna kool on kohe algamas, seisavad vanemad keerulise küsimuse ees: millist telefoni (ning seeläbi positsiooni) oma maimukesele algavaks õppeaastaks osta?

Täiuslikus maailmas oleksid telefonid koolis keelatud. Vähem täiuslikus lubataks üle kooli ukse vaid Nokia 3310-ga. Me ei ela paraku kummaski ning peame igal sügisel välja mõtlema, milline masin meie last kõige paremini teenib.

Üks võimalus on osta kasutatud telefon. Nendega on aga teadagi see häda, et kipuvad kolm päeva peale hankimist otsad andma. Telefon on nagu arvuti – selle ostmiseks pole kunagi „õiget” hetke ning kasutatud masin sureb ära just siis, kui seda kõige rohkem vaja läheb.

Uue telefoniga on lood paraku veel keerulisemad. iPhone (või suvaline kõvema otsa Android) on ropult kallis ning põhjendamatult hea, et seda lapsele kooli alguse puhul osta. Jäävadki vaid odavamad Androidid ja need on ju kõik ühtlaselt kehvad?

Mitte tingimata. Konsulteerisin Androidi asjatundjast sõbraga, ning tema soovitas algkoolilastele selliseid telefone: Huawei Y5p ja Samsung Galaxy A20e.

Põhikoolis pidavat asja ära ajama Xiaomi Mi Note 10 Lite või Samsung Galaxy S10 Lite, kuigi selles hinnaklassis saab kätte juba odavama iPhone SE.

Gümnasist on aga sisuliselt täiskasvanud inimene ning talle on alla Samsung Galaxy S20 raske muljet avaldada.

Mida teha aga siis, kui rahakott ühtegi nimetatud mudelitest välja ei kannata? Mina ostaksin juba mainitud Nokia 3310. Ja läheksin seejärel „Tagasi kooli” programmi raames lastele tundi andma. Ma räägiksin, miks klassika kaasaegsele disainile alati ära teeb: viimane läheb moest poole aastaga, esimene on alati šikk.

Oled sa vaadanud, kui cool 3310 välja näeb? Nojust! Haridusminister peaks telefonidele koolivormi tüüpi piirangud seadma ning ainult Nokia klassikat kooliruumides lubama.