Ei ole see Eesti nii moodne midagi, kui me pahatihti usume. Jah, meil on e-residentsus ja naispresident, isetäituvad maksudeklaratsioonid ja maailma lahedaim lennujaam, aga kus on meie „House of Cards”, „Narcos”, „Sneaky Pete” ja „The Marvelous Mrs. Maisel”?

Ma ei räägi teleseriaalide sisust või kvaliteedist, vaid ärimudelist. Pooled nimetatuist on tootnud üks netikaubamaja ja pooled tuntud videolaenutus. Ehk Amazon ja Netflix.

Mujal maailmas ei tooda televisiooni juba ammu pelgalt telejaamad. Ka Telial ja Starmanil (ehk Elisal), ning miks mitte ka STV-l, on tagumine aeg selles äris varbad märjaks teha. Teleka vaatamise teenust nad juba müüvad, nüüd on hetk televisiooni ennast müüma hakata.

„Miks nad peaksid seda tegema?” esitad Sa nüüd ilmselge küsimuse. Põhjusi on mitmeid.

Esiteks loomulikult raha. Siinsed telekommunikatsioonihiiglased näivad küll rikkad (ja küllap ongi), ent äris on paraku nii, et raha pole kunagi liiga palju. Iga klient on kulla hinnaga ja üks või terve tosin korralikke teleseriaale, mida ainult Telia või Elisa kundedele näidatakse, on arvestatav argument, millega inimesi oma teenust ostma panna. Kui Amazon ja Netflix seda teevad, siis miks peaks Eestis kuidagi teisiti olema?

Teiseks suudaksid telekommunikatsioonifirmad paremat sisu toota. Telia ja Elisa ei ole seotud traditsioonilises meedias valitseva reitingukiimaga. Suured eesti telejaamad panevad üksteise saadete vastu enamvähem samalaadseid ja üldine tase muudkui langeb. Striimitavad teleseriaalid on sellest koormast vabad, nende vastas pole midagi (või, vastupidi, on kogu maailm, aga see on juba teine jutt).

Miks peaksid eesti inimesed, kes on eluaeg harjunud kell viis „Kapten Klossi” või „Õnne 13” vaatama, ühtäkki midagi tagantjärele striimima hakkama? Sest nad juba striimivad! Tänagi on mitmete populaarsete saadete järelvaatajate hulk võrdne nendega, kes oma lemmikut „otse” ehk ettenähtud kellaajal jõllitasid.

Kolmandaks võiksid telekomifirmade teleseriaalid noore vaatajani jõuda. Kas olemasolevad ei jõua? Nii ja naa. Kui ohtralt fetišeeritud eesti telesaadete Top 10-t vaadata, siis teavad vähesed, et need vaatajanumbrid saavutatakse peamiselt elatanud inimeste abiga. Eesti elanikkond on vana ja teletoppi jõudmiseks tuleb sul eakaid kõnetada. Kui telesaadete Top 10 nooremate (näiteks 15−40-aastaste) eelistuste põhjal kokku panna, oleks pilt radikaalselt teine.

Siinne „ametlik” telesaadete esikümme erutab vaid toimetajaid ajalehtedes, kes seda avaldavad. Reklaamiandjad aga teavad, et eakale auditooriumile pole mõtet oma turundust suunata, sest vanainimesed on asjade kokkuostmiseks liiga targad. Telia või Elisa aga ei peakski Top 10 nimel punnitama ja see annaks neile vabaduse elanikkonna „marginaalsemaid” kihte ehk noori püüda. Miks nad peaksid? Äkki sotsiaalsest kohusetundest? Ja loomulikult raha pärast, sest tänane noor vaataja on homne ostujõuline püsiklient.

Niisiis, armsad Telia, Elisa ja STV! Hakake tootma. Mõne seriaali kaasprodutsentidena olete käe juba valgeks saanud, nüüd tuleb asi endal otsast lõpuni valmis teha ja oma levis nähtavaks muuta. 

Mihkel Raud

19.09.2018