Ma ärkasin kõrvulukustava röökimise peale. Minu ees, külili kanderaamil, oli umbes viiekümnene mehemürakas. Tema suust voolas ojadena verd…

Ma ei liialda, nii palju verd polnud ma kunagi näinud – tüübi rinnaesine oli ühtlaselt punaseks värvunud ja kraami lahises muudkui juurde. See võinuks vabalt unenägu olla. Aga ei olnud – ma viibisin toonases Järve haiglas ning meie palatisse oli veeretatud inimene, kelle elupäevad näisid nummerdatud olevat.

Medõed sebisid mööda palatit ja mõne aja pärast veeretati kriiskav tüüp ruumist välja. „Maohaavad,” poetas üks sanitaridest, kui ärkvele ehmatatud patsientide küsivaid pilke märkas. „Poleks pidanud nii palju sööma.”

Oli 4. jaanuar ning Järve haigla oli aastavahetusel hapukapsastega liiale läinud maismokkadest kummis – kes tapva kõhuvalu, kes maohaavade, kes teadagi-mille-pidurdamatusega. Tobe viis aasta esimesi päevi mööda saata, aga tõepoolest – keegi ei käsi sul ju 31. detsembri õhtul tervet siga ära süüa, piisab täitsa poolest.

Mõne päeva pärast nägin veresülgajat uuesti – vennike loivas mööda haigla koridori ning lohistas enda järel tilgutistatiivi, mille külge ta ühendatud oli. Ta näis suurepärases tujus olevat ning hiljutisest draamast polnud enam jälgegi.

„Kuidas läheb?” tegin juttu.

„Maohaavad,” muutus mees morniks. „Lõikasid mu mao kolmandiku võrra väiksemaks, nüüd ei mahu sinna enam nii palju ribisid kui varem.”

„Mhmh,” ühmasin vastuseks ning imestasin endamisi, kui kiirelt vikatimees inimestel meelest läheb – alles vaakus too naljamees elu ja surma piiril, nüüd ei suuda muust mõelda kui ribidest, mida tema kõhtu enam nii palju ei mahu.

Miks ma sellest aastatetagusest episoodist praegu Tele2 blogis kirjutan? Sest mulle helistas klassivend, kellest ma ammu midagi kuulnud ei olnud.

„Kuule, sina ajad nende Tele2 tüüpidega asja,” oli ta kuuldavalt ärritunud. „Taadid lubasid interneti kiiruseks üle 300 mega sekundis, aga ma pole üle 140 kätte saanud. Mis pagana klientide petmine see on?”

„Tohoh, see on küll imelik,” vastasin mina.

„Täiega imelik,” jauras klassivend edasi. „Milleks inimestele valetada? Lihtsalt selleks, et uusi kliente saada? Kuidas nad ei taipa, et sellise jama peale lähen ma eelmise operaatori juurde tagasi?”

„Oot, mis telefon sul on?” hakkasi halba aimama.

„iPhone SE loomulikult,” praalis klassivend. „Viimane normaalne iPhone, need X-id ja muud labidad on liiga suured.”

„Palju sul SE suudab kiirust vastu võtta?”

„Kust mina tean!” pahandas klassivend. „Kurat, see on Apple, neil on kõik asjad maksimumi peal, küllap ka kiirus.”

„Oota,” panin klassivenna korraks ootele ja tegin minutiga kindlaks, et iPhone SE maksimumkiirus on 150 Mbit/s.

„Kuule,” panin telefoni uuesti kõrva äärde. „Su iPhone ei lase kolmesadat isegi siis läbi, kui see talle jõuga sisse toppida. Osta uus telefon, kui pead ilmtingimata nii kiiresti Delfit lappama.”

„Mis asja?” ei saanud tüüp mõhkugi aru.

„Vaata,” tuli mulle äkki meelde, kuidas maohaavadega mehe vats kolmandiku võrra väiksemaks opereeriti. „Kui sa tahad oma seedetraktist kümme ribi läbi lasta, peab sul piisavalt suur seedetrakt olema. Saad aru? Ega ettekandja süüdi pole, kui su kõhtu ainult viis ribi mahub – tema toob sulle täpselt nii palju toitu, kui peakokk on menüüs ette näinud. Telli järgmine kord lastepraad, kui normaalset portsu sisse ei suuda litsuda.”

Klassivend katkestas kõne ja mässab oma kiirustega ilmselt tänaseni. Mulle tuli aga meelde, et olin lubanud emale uue ruuteri osta. Läksin ja ostsin. Sellise, mis võimaldab probleemideta 300 Mbit/s kätte saada.

Tahad ka teada, kiiret netti sinu telefon tarbida suudab? Mine vaata GSMArenast järgi.

Mihkel Raud

24.08.2018