Loll saab Gmailiski peksa

3 minuti lugemine

Mille poolest erineb naise petmine riigireetmisest? Esimese puhul aitab foldering, teise puhul mitte.

Fõulderdades on mugav armukesega naise selja taga mesijuttu puhuda, riiki FSB-le või Mossadile müües võid aga fõulderdada, palju tahad, ühel hetkel vehivad KAPO töötõenditega mehed ikkagi Su koduukse taga.

Mis pagana asi see foldering siis on ja kuidas seda naisepetmisel kasutada (ning riigireetmisel vältida)?

fouldering

Foldering töötab lihtsalt:

1. Teed spetsiaalse Gmaili (või mõne muu teenusepakkuja) konto

2. Jagad kasutajanime ja salasõna armukesega

3. Kirjutad veebimeilis oma kiresõnumi valmis

4. Salvestad selle sõnumi mustandite kausta

5. Armuke logib ennast samale kontole sisse

6. Armuke loeb „mustandi” läbi

7. Armuke õhkab suurest õnnest

8. Armuke kustutab teate ära

Ühtegi jälge e-kirjast justkui ei jää, send-nuppu keegi ei vajuta ning heauskne abikaasa ei saa midagi aru. Kuid nagu Donald Trumpi endine kampaaniajuht Paul Manafort hiljuti teada sai, on riik heausksest naisest nupukam.

Ameerika-vastase vandenõu süüdistusega Manafort üritas tunnistajaid mõjutada ning koordineeris oma räpast operatsiooni justnimelt fõulderdades. FBI kotkad said haisu ninna ning leidsid serveritest hunniku küberjälgi, mille Manafort pahaaimamatult maha oli jätnud.

Hämmastav, kuidas ka kõige kõvem kriminaal nii lihtsate asjadega vahele võetakse. Tüüp orgunnib suurejoonelisi petuskeeme, peseb kümneid miljoneid dollareid, nõustab Ida-Euroopa diktaatoreid, aga tunnistajaid ahistab Gmailis!

Manafort pole siiski ainus lollpea. Me kõik oleme.

Ma katsetan absoluutselt kõiki uusi e-kirjaprogramme, millele mul õnnestub küüned taha saada. Kui mõnd e-kirja-äppi Gmaili kontoga ühendad, pead tolle äpi (ja selle arendaja) oma Gmaili kontole ligi lubama. Ma vajutan alati „allow”, kui Google minu käest küsib, kas ma olen ikka 100% kindel, et oma andmeid järjekordse programmeerijaga jagada tahan. Muidugi olen, miks ma siis ei ole, ise aru saamata, et sisuliselt annan oma tuhanded e-kirjad vabatahtlikult teise inimese kätte. Tal pole vaja FBI-s töötadagi, et minu räpast korrespondentsi lugeda – ma ulatan selle talle isiklikult.

Olgu peale, erinevalt Paul Manafortist ei kujuta ma ohtu Ameerika Ühendriikide julgeolekule ja põhimõtteliselt pole mul ühegi programmeerija eest midagi varjata. Või, noh, täpselt nii kaua, kuni ma tema naisega enda oma petma ei hakka. Ebatõenäoline, aga nagu toosama Paul Manafort koos Trumpiga hiljuti tõestas, pole välistatud enam miski.

Tuleb hakata end ebameeldivuste vastu vaktsineerima ning nõndanimetatud fine print’i ehk juriidilisse kirbukakasse süvenema, kui Google seda mulle järgmisel korral kuvada otsustab.

Mihkel Raud

16.10.2018