Ei ole paremat kohta töö tegemiseks kui rong. Neidki ridu taon oma läptopi Tallinn‒Tartu rongis ja ma pole ainus. Kogu vagun on täis inimesi, kes need kaks tundi, mil nad rööpaid pidi ülikoolilinna suunas loksuvad, lahtitehtud kaantega arvuteid jõllitavad. Nad on kõikjal: minu vastas, minu ees ja ‒ mis kõige hullem ‒ minu kõrval.

Ma ei suuda vastu panna kiusatusele vaadata, mida naaber oma läpakas teeb. Vahib Facebooki? Või teeb midagi „asjalikku”? Kribab Excelis või mõnes muus „päris” programmis, millega töised inimesed reeglina askeldavad?

Naine minu kõrval on sama uudishimulik. Ta piilub igal võimalusel mu arvutiekraani ning püüab esimesena näha küsimusi, mida ma paari päeva pärast „Kolmeraudse” külalistele esitama hakkan. Ega tema tea, et nende kirjutamiseni jõuan alles ülehomme. Ta arvab, et ma tegelen just sellega. Ja lõppude lõpuks arvan ju hoopis mina, mida arvab proua minu kõrval. Või kas ta üldse midagi arvab või mu arvutit silmitseb. Võib-olla on asi minu paranoias. Eks igaüks kahtlusta teisi oma rikutuse piires.

Kuid sel paranoial on konkreetsed põhjused. Inimestele meeldib teiste kirju lugeda. Kes meist ei tikuks pokkerit mängides vastase kaarte piiluma. Kelle silm ei peatuks juhusliku mööduja telefonil, kui see talle inimesi täis kiilutud trammis sõna otseses mõttes näkku surutakse? Mis äppe ta kasutab? Kellega Snapchatis vestleb? Armukesega? Kas ta abikaasa teab?

Võõraid asju on kole vaadata, kuid seda suurema mõnuga me seda teeme. Ning Tallinn‒Tartu rongist ei lähe ükski paik võõraste asjade põrnitsemiseks paremaks.

Nüüd vaatas proua mu ekraani pikemalt. Küllap jõudis piisavalt lugeda ning sai aru, et ma temast kirjutan. Igatahes vihastas ta silmanähtavalt ning otsustas mulle kätte maksta. Kuidas muidu seletada asjaolu, et ta saapad jalast võtab? Päev otsa kotades haudunud juustud on teine hirmus asi Tallinn‒Tartu rongis, kohe võõraid arvutiekraane põrnitsevate kiibitsejate järel.

Ja ometi oli ta end kohe rongi sisenedes internetti ühendanud. Tal on vana arvuti, suudan silmanurgast tuvastada. Tuhka ta viirustõrjet kasutab. Muust tõrjest rääkimata. Sajad häkkerid kondavad proua failides ning kõvakettal, temal jätkub silmi aga ainult minu tegemiste jaoks. Issand jumal, äkki jäid need liiga pikalt tema Facebooki-voogu jõllitama?

Ja ühtäkki pöördub naine minu poole ning teatab naeratades, et käis paari nädala eest mu kontserdil. Et talle väga meeldis. Ja ega mul poleks midagi selle vastu, kui temaga ühise rongisõidu mälestuseks üks pilt teha.

Ma olen rõõmuga nõus, kuigi tunnen end sandisti. Kui mina rongis ülejäänud reisijate ekraane jõllitan, ei tähenda see automaatselt, et nemad sama teevad. Ei teegi. Olgu mina ja mu paranoia neetud.