Kuulsin hiljuti lugu koolitajast, kes ühes pensionäride päevakodus sotsiaalmeediast rääkis. Jõudnud jutt Instagramini.

"Kui Instargami pilt applõudida, siis oleks hea sellele häšštääg lisada," seletanud ta toatäiele memmedele. "Nii on teie folloueridel lihtsam teisi sarnase täägiga pilte leida. Mõistagi tasub oma fiidis nähtavaid postitusi laikida ja miks ka mitte kommida, sest ka kommides on võimalik häšštäägi abil indikeerida, et te teate sarnase teemaga pilte just täpselt selliselt häšštäägitud olevat. Vinn-vinn situatsioon."

Memmed vaadanud koolitajat nagu eesti kevadet.

Minu värskelt 85ndat sünnipäeva pidanud ema ostis mõne aasta eest iPhone'i. Ilma igasuguse (minupoolse) surveta ja täitsa vabatahtlikult. Ma olin muidugi rõõmus, sest haistsin võimalust eelpool mainitud koolitajaga sarnast juttu rääkida ja ema Instagrami imelisse maailma tuua, selle asemel et oma lastest talle igal hommikul uusi fotosid emailida. Paar päeva hiljem tabas mind aga pettumus, sest kui mobiiltelefon ema taskus helisema hakkas, õngitses ta välja ikka oma vana Nokia.

"Kus su iPhone on?" küsisin ma.

"Siin," ütles ema ja tiris teisest taskust välja iPhone'i.

"Sul on kaks telefoni?"

"Nojah."

"Miks Sa Nokiat kasutad, sul on ju nüüd normaalne telefon?"

"Ei, noh, sellega on lihtsam Piretile helistada". Piret on minu õde.

"Aga miks Sa iPhone'i ostsid, kui Sa Nokiat edasi kasutad?" olin ma ikka väga üllatunud, sest iPhone maksab päris palju, et teda "lihtsalt osta".

"Ma tahan aru saada, mis asi see on," ütles ema. "Ma tahan aru saada, kuidas mu lugejad maailma tajuvad."

Bingo. Mu ema on lastekirjanik ja see, et lapsed juba maast madalast nutiseadmetes elavad, on lapsi ja nende arengut kõvasti muutnud. Väikelastega suhtlevad ju aga kõik vanaemad ja -isad. Nad ei pruugi neile raamatuid kirjutada, kuid maailma asju tahavad nad järeltulevate põlvedega ikka arutada. Ja seetõttu on kaasaegses tehnoloogias mingilgi tasemel orienteerumine neile tähtis. Nii on järjest suuremal hulgal vanainimestel Facebooki konto ja isegi Ivo Linna on lõpuks Instagrami jõudnud.

Häšštäägimisest ja folloueridest pole muidugi mõtet 1930ndatel sündinud inimestega esimese asjana rääkida, aga mina püüan oma ema kasvõi jõuga tehnoloogia arenguga kursis hoida, mis on tegelikult üsna lihtne, sest see pakub talle huvi. On tagumine aeg taaselustada kunagi 90ndail (oli vist?) populaarne olnud arvutiõpe raukadele ja hakata riigi abil vanainimesi nutimaailma tooma.

Pangad panevad oma füüsilised kontorid varsti kinni, toidu ostmine käib juba praegu läbi e-poodide ning kogu elu kolib lähemal ajal lõplikult mobiiltelefonidesse. Kaunikesti kurb väljavaade, ent seda enam tuleb kõige haavatavamad ehk vanavanemad uueks "nooruseks" ette valmistada. Riiklikku programmi pole vajagi, juba täna võib igaüks seda ise teha.

Mihkel Raud

14.06.2017