Mäletad, kuidas dial-up-modemi käimatõmbamine kõlas? Mina mäletan hästi, sest tuletan seda vähemalt korra kuus meelde. Lähen siia ja muudkui kuulan. Modem sisiseb ja kägiseb, uriseb ja ragiseb, ning jääb ühel hetkel vait. See üks hetk tähistab momenti, mil arvuti surmaeglase internetiga viimaks ühenduse leidis.

Minu jaoks on selles helis midagi nostalgilist. Justkui vaataks perepilte ning meenutaks päevi, mil mu isa veel elas. Noorus oli ju ilus aeg. Võrguühendus oli aeglane, ühe tavalise .doc-faili allalaadimine võttis kümme minutit (ja roppu moodi raha), kuid seda suurema himuga ma tolle faili hiljem avasin.

Iga e-kiri oli kulla hinnaga, sest selle kättesaamisele eelnes tõeline Kolgata tee, arvuti sisselülitamisest kahiseva dial-up-modemini, mis juba (!) kolmandal korral su ülemaailsesse võrku ühendas. Muusikast rääkimata. Uusi plaate tuli hämaratest serveritest alla sikutada, ei olnud nii, et avasid telefonis äpi, vajutasid Metallica pildile ja sealt ta tuli. Või, noh, tegelikult ju tuli, Lars Ulrichi isikus. Et sind ja mind kohtusse kaevata, sest tal jäi natuke raha saamata.

Oh neid aegu. Ning gadget’eid. Flopi-kettaid mäletad? Neid veidraid (ning olematu mahuga) neljakandilisi esemeid, mida pika patsiga poisid (nii nimetati arvutihuvilisi üheksakümnendail) äraseletatud nägudega Microlinki arvutisesse toppisid.

Aga siis tulid CD kirjutamise masinad ja ühel hetkel õnnestus faile suisa DVD peale kirjutada. Nood viimased mahutasid julmalt kraami ‒ 4,7 gigabaiti, kui täpne olla. Mitte midagi, niisiis, kuid tol ajal oli see meeletu maht. Kuni ühel hetkel enam ei olnud.

Ma tunnen kõigist neist flopi-ketastest ja CD-kirjutajatest puudust. Mingit tohutut kasu polnud neist juba toona ega oleks loomulikult ka praegu. Kuid mingil veidral moel meenutavad kõikvõimalikud retro-gadget’id internetti ajal, kui see veel cool oli. Kui olid Alta Vista ja Netscape, Napster ja Gnutella, AOL ja WinAmp. Ning porno striimimist veel polnud ja kui oligi, tuli selle eest raha maksta. Ühesõnaga internet, kus mu ema ei käinud. Internet, mis oli nagu seitsmekümnendate New York, narkodiilerite ja lõbutüdrukutega Times Square’il, mitte turvaline lõbustuspark nagu täna.

Paraku juhtub see kõigega. Nirvanale tekib liiga palju fänne. Sushit saab isegi Selverist. Ja internet on kiire ning lihtsasti ligipääsetav. Ehk uncool. Räägitakse mingist dark web’ist, kuid sinna sukeldumiseks olen ma liiga arg. Äkki on liiga cool?

Mihkel Raud

08.04.2019