Oled Sa kunagi pihil käinud? Või vähemalt tahtnud? Keerad mingi jama kokku, lähed ja räägid pühakojas anonüümse mehega, saad patud andeks, ja võid homme järgmiste juurde astuda?

Mina küll tahan. Vähemalt viis korda päevas. Laste vingumise peale ärritumise pärast. Prügi välja viimata jätmise pärast. Kojamehele mitte piisavalt sooja „tere” ütlemise pärast. Tänaval suvalise koera peale krampi tõmbumise pärast. Pangakontoris tellerile liiga pikalt otsa vaatama jäämise pärast. Ja nõnda edasi.

On päevi, kus ma peaksin kakskümmend korda pihil käima, kuigi tehniliselt käib asi vist nii, et teed kõik patud ära, lähed korra nädalas pihile, ja asi ants. Aga minu häda on selles, et ma tahan kohe andeks saada. Mul pole aega oodata, millal patt mu näruse hinge tühjaks õgib.

Ühesõnaga – mul peaks olema pihitooliga hotline, kuhu ma võin kohe helistada, kui olen midagi valesti teinud. Seda enam, et hiljuti juhtus üks eriti paha lugu.

Sõber käis naisega külas. Keetsin neile pastat (ehk makarone, nagu minuealised neid mäletavad), ning pakkusin seda neile õhtusöögiks. Ise püüan kaalus alla võtta ja nisutooteid – pastat eriti – mitte süüa. Näksisin niisiis salatit ja püüdsin sõprade silmist välja lugeda, kuidas mu roog õnnestunud oli.

Väga suurt entusiasmi ei suutnud nägudelt välja lugeda, sestap küsisin otse: „Noh, kuidas on, soolasin üle, või mis, ha-ha-haaa?”

Sõber köhatas hääle puhtaks ja vastas: „Noh, maitsed on erinevad, meie peres süüakse ehk tõesti natuke vähem soolast toitu.”

Sõbra naine ei öelnud midagi, oli lihtsalt näost tulipunane. Otsustasin seepeale igaks juhuks ise kah suutäie ära proovida ning… püha jumal! See polnud söödav! Sõna „ülesoolatud” olnuks mu pasta kontekstis isegi kompliment.

Mulle meenus lugu lapsepõlvest – käisin sõbral külas, tolle vanaema keetis kartuleid, üks oli mädanenud, aga vanaema ei pannud tähele, tõstis mulle taldrikule, ja mina sõin selle viisakusest ära. See oli rõve. Aga pooltki mitte nii jube nagu pasta, mille olin niimoodi üle soolanud, et pildi eest tahtis kiskuda.

Järgmisel päeval rääkis sõber, kuidas naine öö otsa kempsu vahet jooksnud oli – kallas endale koju jõudes kuus liitrit vett sisse, siuke janu!

Ühesõnaga – olin pahaaimamatult tõelise katastroofi põhjustanud. Vaja minna pihile. Aga kuidas? Sisenen kirikusse ja sosistan pihiisale, et see mu surmapatu andeks annaks?

„Ja mis see patt siis on?” küsiks preester.

„Soolasin pasta üle,” peaksin mina vastama.

No ei saa ju nii! Preester on harjunud mõrvade ülestunnistusi kuulama, läheb veel viimati närvi, kui talle makaronidest soiun.

Võtsin kätte mobiiltelefoni. Olgu issand nende eest tänatud! See ongi Sinu pihitooli hotline! Tuleb saata sõnum sõbrale, kes Su halvast enesetundest välja räägib. Patte ta andeks anda ei saa, parema enesetunde tekitab ometi. Ja ega preestergi saa, tema võimuses on Su sõnum Jumalale andeksandmiseks edasi toimetada. Mul polnud aga jumalat vaja, piisas tuttavast kokast, kes ühes Tallinna restoranis iga päev sada portsu pastat keedab.

Saatsin sõnumi. Sain sõnumi vastu. Ja nii terve õhtu.

„Ära muretse, juhtub ka parimates restoranides,” lohutas kokast sõber mind tund aega jutti, iga kord veidi erinevas sõnastuses, aga mõte jäi samaks. Ning minu enesetunne sai heaks.

Küllap jumal iPhone’id selleks maailmale kinkiski, et minusugused pihitoolide ette järjekordi ei moodustaks. Et väiksemad mured saaksid sõnumitega ära kurdetud. Töötab ka suuremate muredega, räägivad targad inimesed.

Niisiis – kus patt vaja ära rääkida, seal unusta pihiisa. Leia mõni sõber, saada talle sõnum ja looda, et tal on aega su soigumine ära kuulata.

Mihkel Raud

13.08.2019