Telefoniäri on korralikus tupikus. Põhimõtteliselt on nutitelefoni areng jõudnud oma loomulikku lõppu ja selleks, et inimestele uusi mudeleid müüa, tuleb telefonitootjatel välja mõelda vidinaid ja uuendusi, mida tegelikult kellelegi vaja pole.

Turundajad on aru saanud, et protsessori natuke kiiremaks ja kaamera veidi võimekamaks kruttimisest jääb väheks – inimesed ootavad uutelt mudelitelt ei-tea-mida. Seetõttu peavad tootjad selle ei-tea-mille välja mõtlema ja ägedalt ära pakendama.

Sony uus Xperia XZ on täiesti korralik telefon. Disain on ilus, ta näeb väärikas välja ja telefon sobib hästi kätte, nii et isegi minusuguse sõrmede vahelt pole tal ohtu põrandale kukkuda. Taskusse mahub XZ samuti imeliselt, mis on minu jaoks olulisemgi kui megapikslid või muu tilulilu, mida iga järjekordne mudel kurguni täis topitakse – kui telefon mulle ikka taskusse ei mahu, pole neist 23 megapikslist, mille ma koju köögilauale maha jätan, erilist tolku.

XZ töötab kiiresti ja tõtt-öelda oleks asi uudisväärtuslik siis, kui ei töötaks. Hanguvate telefonide (vähemalt tippmudelite) aeg on ammu möödas ja mul ei õnnestunud XZ-i näppides kordagi kuhugi kinni jääda, kõik funkas nagu kellavärk. Uue Xperia 5,2-tolline ekraan on pehmelt öeldes vapustav, aga seegi oleks Sony telefoni puhul uudisväärtuslik vaid siis, kui tal midagi viga oleks. Kes siis veel korralikku ekraani teeb, kui mitte Sony.

Telefoni esmane ülessättimine võttis küll rohkem aega, kui oleksin arvanud. SIM-kaardi telefoni toppimiseks tuli mul naine appi kutsuda – ta on nimelt inseneri tütar ja saab reeglina kiiremini aru, mida täpselt on tootja mõelnud, kui ta SIM-kaardi paigaldamisest võimlemisharjutuse otsustas teha.

Sony Xperia XZ olulisemad tehnilised näitajad:

Aga see kõik on tühiasi. Minu peamine ja tegelikult ainus tõsisem probleem uue Xperiaga on tema operatsioonisüsteem, aga see probleem on pigem religioosset laadi. Minu esimene nutitelefon oli iPhone ja mobiilse operatsioonisüsteemi puhul sõltub kõik sellest, millist sa esimesena näppima satud. Kui aga Android eemale ei peleta, on XZ kahtlemata tõhus relv.

Teine probleem on see, et midagi jalustrabavalt uut selles telefonis pole. Ei saagi olla, sest kõik uus on juba ammu vana. Sony lubab küll enesekindlalt, et Xperia XZ teeb n-ö uduvabu pilte, see tähendab, et liikuvad objekte pildistades on kõik kenasti fookuses, ja noh, peaaegu ongi, aga kas sellest piisab, et maailma elanikkond poodi tormama panna? On siis 13-megapiksline selfie-kaamera tõesti see üks ja viimane asi, mis inimesi tõelisest õnnest lahutab?

Seda enam, et juba poole aasta pärast on toosama kaamera 20-megapiksline ja me kõik teame seda? Raske öelda. Üks on aga kindel – ükskõik, kui ägedalt mõisted „RGBC-IR sensor” ja „ALKALEIDO™ metall” ka ei kõla, on Sony Xperia XZ täiesti tavaline kaasaegne nutitelefon. Igati korralik telefon, aga ei midagi enamat. Midagi enamat ei ole nimelt enam telefon.

Mihkel Raud

14.10.2016

• Facebook
• Twitter
• Mail