Kas keegi võiks palun selgitada, miks näib kogu inimkond dark mode’ist vaimustuses olevat? Apple tutvustas hiljuti oma mobiilse operatsioonisüsteemi uuendusi ning olulisim neist näib olevat justnimelt dark mode.

Ehk siis see, et peagi saab iga iPhone’i omanik oma operatsioonisüsteemi tumedaks muuta. Miskipärast näib see esmaklassiline tehnoloogiline uuendus olevat. Tegelikult kah või?

Ma olen dark mode’i erinevate masinate peal proovinud. Noh, on natuke teistmoodi jah. Eriti siis, kui võhivõõras üle õla satub kiikama ja veidi teistsugust ekraanikujundust näeb.

„Vau, kust sa selle said?” küsib ta. „Ma tahan kah!”

„Kas ikka tahad?” küsiksin ma seepeale vastu. Sest iga esteetiline uuendus on esiteks harjumuspäratu, teiseks on see pahatihti uuendus uuenduse pärast. See on põnev täpselt esimesed kümme minutit. Edaspidi muutub see tüütuks, arusaamatuks ning ühel hetkel hakkab töötegemist segama.

Mis aga kõige veidram – mingil saladuslikul põhjusel on dark mode’ini jõutud alles nüüd. Ega mina tea, küllap on ühe operatsioonisüsteemi tumedaks kodeerimine raske ning aeganõudev töö. Aga milline töö ei ole? Kujutlegem ette, mida tähendaks dark mode ehk harjumuspärase   negatiivis kujutamine suvalises teises eluvaldkonnas.

Dark mode lennundusäris? Kapten teatab enne õhkutõusmist, et kui jumal annab, maandume paari tunni pärast Amsterdamis. Aga üldiselt tasub valmis olla halvimaks, sest suure tõenäosusega kukume alla ning ei aita teid turvarihmad ega kollased hapnikumaskid, mis kohe-kohe laest alla kukuvad.

Millisele lapsevanemale meeldiks dark mode lasteaias, kus nende võsuke päev otsa iseseisva eluga harjub? Õpetaja pistab juba välisuksel karjuma ja solvab hakatuseks sind ehk lapsevanemat: „Mõni võiks küpsistega natuke hoogu pidada! Ja ma ei räägi teie lapsest, kuigi tallegi kuluks lõuatäis brokolit ära!”

Kuidas oleks light mode matuseäris? Surnumatja, kes su lähedase kirstu kõrval seisab, räägib anekdoote, lõkerdab pisarateni naerda, taob kätega vastu põlvi, põrutab kadunukese sugulastele high five’i ja keksib seejärel lahkunu ümber kümme ringi polkat, enne kui selle viimasele teekonnale saadab.

Aga iPhone on miskipärast jube lahe, kui ta pimedaks timmida. Mina olen dark mode’ile vaid ühe võimaliku kasutuse välja mõelnud. Minul pole sellega midagi teha, sest olen viisakas inimene. Paljud aga pole – nad tšekivad kinoseansi või teatrietenduse ajal oma Facebooki-uudisvoogu ega suuda aru saada, kui tüütu see tagapool istuvate inimeste jaoks on.

Üks kirkalt helendav ekraan on suuteline teatrielamuse isegi siis ära rikkuma, kui see viisteist rida minust eespool vilgub. Võib-olla on sellisel juhul dark mode’ist tõepoolest abi.

„Lugupeetud teatrisõbrad! Kohe algab etendus. Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja või pange need hääletuks. Ja no kui tõesti ilma Instagramita sekunditki elada ei suuda, vajutage sisse dark mode.”

Tulevik on dark mode. Tulevik on tume.

Mihkel Raud

26.06.2019