Olgu Eesti eluga kuidas on, ilmnegu meie arengus peetusi milliseid tahes, üks asi on püha ning puutumatu ja see on tasuta wifi.

„Mis on teie industry?” küsivad välismaalastest sõbrad minu käest alalõpmata.

„Tasuta wifi,” ei suuda ma neile midagi muud öelda. Aina enam tundub, et muud meil polegi. Rabad kuivavad, järved reostuvad, mets raiutakse maha. Aga meil on tasuta wifi. Või siis ei ole.

Ma sõidan tihti rongiga Tartu ja Tallinna vahet. Kusagil kolmandiku peal läbib vagunit sügav ohe, mille reisijad ühendkooris kuuldavale toovad. See on punkt, kus wifi mõneks ajaks ära kaob. E-riik ja puha, kuid tähtsaimal raudteetrassil on mitu kohta, kus mobiililevi ning tasuta wifi ühes sellega pildi kotti paneb.

Paanika on vältimatu. Inimeste näod kisuvad murelikuks ning minugi peopesad tõmbuvad higiseks. Mis siis saab, kui mul just praegu wifit vaja läheb? Saan näiteks infarkti ning mul on vaja guugeldada, kuidas sellega kõige paremini toime tulla? Või tehakse teatavaks Kanal 2 uue ilmatüdruku nimi ja nagu neetult olen ma just sellel hetkel maailmast ära lõigatud?

Asi on naljast kaugel. Ma olen kuulnud lugu mehest, kes koomast ärgates esimese asjana arstilt wifi password’i küsis. Me eeldame wifi olemasolu isegi seal, kus sellest veel eelmisel nädalal unistadagi ei osanud: vee all sukeldudes, lifti kinni jäädes, ja nii edasi. Lennukis venib meie nägu pikaks, kui wifi eest raha nõutakse. Justkui seisneks lendamise ime Delfi lehitsemises, mitte 30 000 jala kõrgusel kihutamises kiirusega 800 kilomeetrit tunnis.

Võib-olla veidi lapsik ja päris kindlasti ülekohtune võrdlus, kuid tasuta wifi näib tõepoolest olevat ainus asi, mida TripAdvisoris oma kodumaast kirjutades esile tõsta. Seda suurem on peataolek, kui tasuta ‒ või minu poolest kasvõi tasuline ‒ wifi hetkeks ära kaob.

Ning mis siis veel juhtub, kui wifi ühel päeval flopiketaste kõrvale magama läheb ning millegi ägedamaga asendub? Mis siis meie industry on? Maailma esimene wifimuuseum?

Mihkel Raud

14.04.2019