Kas sina usud e-valimisi?

3-4 minuti lugemine

„Kui valimistest midagi sõltuks, poleks need lubatud,” ütles kunagi üks tark inimene. „Vabad valimised on demokraatia alus,” ütles teine.

Õigus on ilmselt mõlemal ja seda enam on põhjust peatsete valimiste eel Eesti kõige pühamale lehmale otsa vaadata. Mis on Eesti kõige püham lehm? Teadagi – e-valimised.

„E-valimised on Eesti Nokia,” taome endale vastu rinda. Ning tembeldame masinapurustajaks igaühe, kes meie elektroonilise hääletamise fantastilisuses kahelda julgeb. Kahtlejaid on aga palju ning viimasel ajal olen ka mina nende hulka kuuluma hakanud.

Ma pole nimelt kindel, et Nokia on tingimata see paralleel, mida me 2019. aastal oma valimistest rääkides tooma peaksime. Teiseks on minus tekkinud kõhklus, kas mu e-valimistel antud hääl on ikka nii kindlates kätes, nagu üldiselt arvatakse.

e-valimised

„Lolliks oled läinud või?” kuulen enda peas kisendavat e-hüsteerikut. „Spetsialistid ju kinnitavad, et on turvaline!”

Tõsi mis tõsi. Kinnitavad jah ning ainuüksi see, kui tihti nad seda teevad, näib ratsionaalselt arutlevale inimesele kahtlane. Ameerika kirjanik Stephen King ütles kunagi, et kui valitsus katastroofi kuulutab, tuleb hoiatust ignoreerida; kui valitsus aga teatab, et kõik on kontrolli all, on põhjust paanikaks.

„Mis siis veel juhtuks, kui hakkaksime inimestele tõtt rääkima?” küsis fiktiivne president Frank Underwood teleseriaalis „Kaardimaja”. Mõnikord on tõe varjamine parem kui kaos, mis tõe teatavaks saamisel vältimatult saabuks. Kujutlegem pressikonverentsi, kus peaminister ütleb, et e-valimiste platvorm on haavatav. Ainus müüt, mis on pannud meid viimasel paaril aastakümnel end „kultuurrahvana” tundma, kukuks seepeale kolinal kokku.

Aga olgu, mis ma jauran. Ma ju usun spetsialiste, kui nad kinnitavad, et maakera on ümmargune. Või et Anktartikas on külm. Või et kaks pluss kaks on neli, mitte viis või kaheksa, mis see ju kah tegelikult olla võiks.

Kõik õige, ainult et ümmarguse maakera ja Anktarktika asjatundjaid on terve maailm täis, e-valimiste omad näivad aga ainult Eestis elavat. Miks? Ja veelgi enam: kui e-valimised on nii turvalised ja mugavad, miks neid siis kusagil mujal ei korraldata?

„Ei korraldata sellepärast,” kiljub e-hüsteerik mu peas, „et mujal maailmas on tohutult bürokraatiat ja ägedaid uuendusi on võimatu ellu rakendada. Mujal maailmas on elu ülereguleeritud.”

Jälle tõsi. Aga äkki on teatav reguleerimine – ükskõik kui stalinistlikult see sõna ka ei kõla – millekski vajalik?

Ameerika Ühendriikides valitseb tänaseks konsensus, et viimased presidendivalimised toimusid armutu kübersõja tingimustes. Samuti on kõik nõus, et Ameerika oli (ja on jätkuvalt) selle sõja kaotaja. Mis aga kõige jahmatavam: suur osa Ameerika otsustajaid – mitmed tehnogurud sealhulgas – on hakanud tehnoloogiafirmade reguleerimisest rääkima.

Ja hakkavad rääkima ka Eesti otsustajad, kui valimistulemused 3. märtsi õhtul kahtlasteks osutuvad. Ehk sellisteks, mida asjatundjad ennustada ei osanud. Siis kukuvad tänased e-apologeedid reguleerimisest rääkima ning e-konservatiividest saavad internetivabaduse kirglikud pooldajad.

Seniks jääb üle spetsialiste uskuda.

Ja loomulikult on võimalik valimisjaoskonda jalutada ning oma hääl paberitükile kribada. Häkitav seegi, ent raskemini varjatav.

Mihkel Raud

19.02.2019