Mind on privaatsusehullud alati naerma ajanud. Kui president Ilves läpaka kaamera kinni teipis ja sellest meedias valjuhäälselt rääkis, tundus see tüüpilise nerd’i jauramisena.

Olgu, presidendi tegemisi tahab mõne vaenuliku riigi luure ehk tõesti jälgida, aga tavakodaniku omi? Ärge tehke nalja! CIA luurab Facebookis terve inimkonna järele? Loll jutt suhu tagasi! Ja kui luurabki, siis mida nad mu andmetega teevad? Keda kurat huvitab, millist artiklit ma kolmapäeva hommikul kell 8.53 Delfist lugesin? Ameerika valitsust? Tegelikult ka või?

Enam need asjad mind naerma ei aja. Juba mõnda aega vaatan brauserisetingud üle, enne kui Stormy Danielsi hitte lähen striimima. Ja nüüd, mil The Guardianis ilmus pommlugu mehest nimega Christopher Wylie ja firmast nimega Cambridge Analytica, käin ma Facebookis ainult siis, kui selleks äärmine vajadus tekib.

Väga lihtsustatult seletades mõtles Wylie välja süsteemi, kuidas panna inimesed armastama midagi ebameeldivat, näiteks Donald Trumpi. Ta sisenes miljonite ameeriklaste Facebooki-kontodesse, uuris nende kultuurilisi eelistusi, lemmikbrändidest muusikani, ning teadis seejärel üsna täpselt, millise sõnumiga sisu neile näidata, et nood soovitud suunas käituma (valima) hakkaksid. Keeruline ja valdavalt nohikutele arusaadav lugu, aga soovitan pilgu peale visata.

Kui ameeriklased õnnestub sotsiaalmeediaga manipuleerides endale soovitud suunas käituma panna, siis miks peaks see eestlaste puhul ebaõnnestuma? Sest eestlased on targemad? Ei ole. Sest Eesti küberruum on paremini kaitstud? Võib-olla ongi, aga paraku viibib Facebook (ja kõik ülejäänud suuremad sotsiaalmeediaplatvormid) meie küberruumist (kui selline asi üldse olemas on) väga kaugel.

Võib-olla on ka minusuguse liberaali ajud pestud? Miks peaksin ma arvama, et mingeid Louisiana jobusid on võimalik lollitada, aga mind mitte? Võib-olla lollitataksegi hoopis mind, mitte Louisiana jobusid? Võib-olla lollitatakse meid kõiki?

Piir võlts- ja pärisuudise vahelt on lõplikult kadunud. Ma tean omast kogemusest, kui lihtne on Eesti meediat spinnida. On jahmatav, millise aplusega siinsete lehtede toimetajad kõik konksud alla neelavad. Ja kui juba väljaõppinud ajakirjanike bullshit-filter on nii umbes, mis siis veel meie ehk tavakodanike omast tahta!

Kui Cambridge Analytica teab, et mulle meeldivad U2 ja Naomi Klein, on sel lihtne järeldada, et ma usun iga paremkonservatiivide kohta kirjutatud jama. Usun vähimagi kriitikata, sest mulle meeldib veel kord teada saada asju, mida ma juba tean. Ning loomulikult töötab see loogika ka teises suunas. Näita paremkonservatiivile George Sorose pilti ja ta haarab vaaliumipurgi järele.

Ma ei usu enam mitte midagi. Ja tean ainult seda, et ma midagi ei tea. Läpaka kaamera teibin kah kinni. Aitäh vihje eest, Toomas Hendrik! Ja üleüldse on tagumine aeg koopasse ronida, mille naabrimees maailma lõpu saabumise puhuks kaevas. Lõpp näib nimelt käes olevat.

Mihkel Raud

14.05.2018