Kui ma 1976. aastal esimesse klassi läksin, oli Brežnev veel elus. Telefonid olid vähestel ning Netflixi ei mainitud veel ulmekirjanduseski. Ometi läksid lapsed kooli ka neil hirmsatel pimeduseaastatel. Peaaegu sama moodi, nagu lähevad lapsed kooli nüüd.

Läksin minagi. Ning kui ma sellest ajast suurt muud ei mäletagi, on mul ometi meeles gadgetid, mida toona koolihariduse omandamisel kasutati. Oojaa, isegi minu koolipõlves oli igas ranitsas mõni cool vidin, mis siinustest ja koosinustest paremini aru saada aitas. Mõnevõrra algelisemad kui kaasaegne iPad või Samsung Note 8, kuid ajasid asja ära.

Kõige vingem riist, mille olemasolu igalt lapselt nõuti, oli lükati. Targemad sellid nimetasid lükatit mehaaniliseks analoogarvutiks ning põhimõtteliselt nägi ta välja nagu aknaga joonlaud, millele on liiga palju numbreid kritseldatud. Sisuliselt oli lükati arvelaua upgreiditud variant. Sellega sai lisaks liitmisele, lahutamisele, korrutamisele ning jagamisele ka juurida ning logaritmide ja trigonomeetriliste funktsioone arvutada.

Lükati kasutamine oli keeruline, selle kunsti omandamiseks tehti koolides eraldi tunde.

Minu juhe jooksis mehaanilist analoogarvutit nähes iga kord kokku ja isegi kümne piires liitmine osutus võimatuks. Küll aga oli võimalik pinginaabri analoogarvuti mälutud närimiskummiga “kokku jooksutada” ja see oli palju lõbusam, kui puutükiga kompleksseid tehteid lahendada.

Mõnevõrra paremini sain ma hakkama malliga, mis on definitsiooni järgi “poolringi- või ringikujuline joonestusvahend nurkade mõõtmiseks ja ülekandmiseks”. Usutavasti on mall kasutusel ka tänapäeva klassiruumis, eriti sellises, kus nurkade mõõtmist ja ülekandmist õpitakse, mida iganes see teine ka ei tähenda. Mallist oli abi ka olukorras, kus vanemate klasside poisid sulle kambaka olid otsustanud korraldada, sest malli terav serv tõmbas veriseks nii mõnegi löömamehe otsaesise.

Mõistagi ei puudunud nõukogude koolilapse baasvarustusest sirkel, millega oli mõnus ringe ja kaari joonistada, kui selline vajadus tekkis (ja tekkis see peamiselt joonestamise tundides). Tapariistana oli sirkel veel tõhusam kui mall. Nimelt paikneb tema mõlemas otsas teravik, mille omavahelist kaugust on lihtne fikseerida. Kui vene pätt hämaral tänavanurgal raha nuias, tuli sirkliga keskmine silmade vahe välja mõõta ja sellega tüütajale otsaette lajatada.

Mõned süütumad gadgetid olid minu koolikotis muidugi ka. Näiteks sulepea, mida on moodsale koolijütsile kõige lihtsam styluse vanaisana tutvustada. Tal oli terav ots ja pressimise peale hakkas sellest tinti välja voolama. Osavamatel tüüpidel õnnestus sulepeaga isegi tähti joonistada, kuigi peamiselt kasutati seda klassiõdede kleitide ärarikkumiseks. Mõnes koolis kasutatakse neid kuuldavasti tänase päevani ja minu meelest on see lahe, sest vintage ruulib täiega!

Mihkel Raud

31.08.2017