Oleks ju kummaline, kui sa ainult ühe firma riideid ostaksid? Mitte lihtsalt mugavuse või ilu, vaid põhimõtte pärast?

Sulle kõlbaks üksnes Givenchy kraam, kõik muu oleks välistatud. Vahet pole, millisest kehakattest me räägime – jakid, püksid, särgid, sokid, aluspüksid –, sulle sobiksid vaid Givenchy omad. Kallid, jah. Veidi raskemini kättesaadavad, jah. Aga midagi pole teha: kui sul puhkusereisil T-särk määrdub, tuleb uue ostimiseks kasvõi kakssada kilomeetrit maha sõita – alla Givenchy sa ju ei rahuldu!

Sellised inimesed on täiesti olemas. Ka mina olen. Riiete puhul huvitab mind küll peamiselt hind. Ning eeldus, et uued püksid vähemalt kaks kuud vastu peaksid. Muu on täiesti ebaoluline. Aga tehnoloogia puhul muutun ma klassikaliseks Givenchy-hulluks.

Mulle sobib ainult Apple. Telefon, arvuti, kõrvaklapid, kõlarid, tahvelarvuti, käekell – kõik on Apple’i omad. Kui telefon Myanmari reisi ajal ära kaob või arvuti Kambodžas pildi taskusse paneb, muutun tegutsemisvõimetuks. Ma ei suuda Nokia telefonil sõnumitki saata ning Dell või HP ajavad mu raevu. Apple või mitte midagi – täpselt nii lihtne mu elu ongi. Või raske, sest Apple’i tooteid iga nurga peal ei müüda ja keskmisest kulukamad on need kah.

Asi pole selles, et Android-telefoniga helistada ei saaks või Samsungi kell aega ei näitaks. Saab ja näitab, isegi paremini, kuid harjumusel on tohutu jõud. Kui miski on pilgule ja silmadele tuttav, tõrgub vaim midagi muud vastu võtmast, isegi kui see midagi muud objektiivselt parem peaks olema.

Eestlasel läks tükk aega, enne kui sushi maitsega ära harjus – hakklihakaste oli lihtsalt palju harjumuspärasem. Isegi tomatid olid mitte just liiga ammu üks arusaamatu anomaalia, sest miks pidi inimene mingit punast plämakat suhu toppima, kui vana hea kurk juurviljade vajaduse sama hästi ära ajas.

Telefonidega on veel hullem. See, mille esimesena näppu saad, muutub su organismi osaks kiiremini, kui ette oskad kujutada. Tehnoloogia on nagu tajude ning mõistuse pikendus, me suhtleme selle kaudu ülejäänud maailmaga ning too tundub mulle läbi harjumatu telefoni – näiteks Samsungi või Huawei – ebakindel ja hirmuäratav. Tuttav iPhone muudab aga ka kõige tontlikuma looduskatastroofi või nakkushaiguse (ehk vastavasisulised uudised) vähem koledaks.

Loomulikult on Apple ja teised tehnofirmad sellega arvestanud. Nad seovad oma tooted vaid neile kuuluva ökosüsteemiga ning Apple’i-mehel pole Androidi-maailma mingit asja. Ning vastupidi. Inimeste elu lihtsamaks muutmine on tore, äri aga veel toredam. Givenchy katab su keha, Apple loob ühenduse, kuid raha paneb rattad käima. Kurb, aga tõsi, tõsi, aga kurb.