Mul oli nii õudne, et oleksin napilt püksid täis lasknud. See juhtus eelmisel nädalal, kuid omal moel olen siiani šokis.

Jagamismajandus on tore täpselt nii kaua, kuni saad teada, millised riskid on sellega seotud. Ma istusin autosse, mille ühe Eesti turul toimetava sõidujagamisfirma äpiga olin tellinud. Autojuht – nii umbes kaks korda kaks meetrit mehemürakas – küsis puises eesti keeles, kuhu ma sõita tahan. Ütlesin. Ja siis läks lahti.

Tüüp raius käigu sisse ja kaapis kohalt, justkui juhtinuks ta mõnd Romuralli eksponaati. Auto hüppas läbi porilompide ning võttis suuna tee poole, mille otsas ilutses „telliskivina” tuntud liiklusmärk.

„Siit ei tohi…” jõudsin sohvrit hoiatama hakata, ent oli hilja – paiskusime vastassuunavööndisse, kust kaks-korda-kaks mees paar sekundit hiljem kuuekümnega U-pöördesse sukeldus. Auto püsis vaevu teel, ent rihtis end mingi ime läbi siiski otseks tagasi.

Juht tagus sisse järgmise käigu ning mul oli tunne, et viibin kohe õhku tõusva Dreamlineri pardal. Kaks minutit peaaegu reeglitekohast sõitu (kui üheksakümnest tunnikiirust mitte arvestada) ning saabus järgmine katsumus: punane tuli. Ma tegin peas kiireid panuseid ning mu instinkt ei petnud – auto lendas ristmikule, mis sest, et punane foorituli taolise manöövri välistab.

Füüsiline takistus ju puudus, nagu üks mu noorpõlvesõber paarkümmend aastat tagasi Ford Taurusega sarnaseid saltosid visates ütles. „Õnne peab kah olema,” naeris ta iga kord, kui pimekurvis möödasõitu alustas. Aga enam ei ole üheksakümnendad. Või on?

Sõidujagaja pani raadio käima ja kruttis nuppu senikaua, kuni eetrist ZZ Topi kinni püüdis. Kes kasvõi korra on toda Ameerika bändi kuulanud, see teab, mida pumpsuv blues rock gaasipedaalile toetuva jalaga teeb. Just – lisab selle raskust. Kaks-korda-kaks mehe pea hakkas ZZ Topi saatel edasi-tagasi käima ning liikuma hakkas ka spidomeetri osuti.

Viie sekundiga näitas armatuurlaud sada kümmet kilomeetrit tunnis, me olime Tallinna kesklinnas ning mu küüned kaevusid esiistme nahkpolstrisse. Ma oleksin võinud talle midagi öelda, ent kui liiklusreeglid teda ei häiri, siis miks peaks üks kaeblev reisija tema maneere muutma?

Pealegi oli ta täpselt sellise näoga, et kohtunuks me kusagil mujal, vedelenuks ma ammu vereloigus. Ma ei meeldinud talle ning tõtt-öelda olen ma taolisi jõmme eluaeg kartnud. Nagu selgus, kardan siiani. Isegi rohkem kui liiklussurma, mis saja kümnega punaste tulede alt läbi kimades vältimatult saabub.

Me jõudsime lõpuks sihtpunkti ja kui ma autost turvalisse kaugusesse olin jõudnud, tõin valjuhäälselt kuuldavale kõik ropud sõnad, mida ma tean. Neid on üksjagu, aga esimest korda elus tundus, et mitte piisavalt. Ma võinuksin tüübi peale kaevata, aga kellele? Verinoorele programmeerijale, kes seda kuradi taksoäppi haldab? Või äpile endale? Ja mis kasu sellest on? Mees lastakse lahti või? Mis moodi? Võetakse äpp ära?

Mulle meeldib jagamismajanduse kontseptsioon. Aga elu meeldib mulle rohkem. Praegu läks mul õnneks, aga mis siis, kui äpp mulle järgmise lunaatiku ette saadab? Muide, see ei olnud esimene kord: mind on varemgi Tallinna tänavail saatust trotsima sunnitud.

Ma vist ei jaksa enam. Ilmselt helistan järgmisel korral „kiisule” ja palun endale päris takso saata. Puhtad autod, soliidsed juhid, rahulikud sõidud. Jah, oluliselt kallimad. Aga küllap on tagumine aeg elule hinnasilt juurde mõelda. Minu oma on üpris krõbe, küllap sinulgi.

Mihkel Raud

19.06.2018