Kas tead, mis asi on lükati? Usu või ära usu – ja ma saan suurepäraselt aru, kui kaldud mitte uskuma –, aga lükati on puidust arvuti. Või kui Vikipeediat lugeda, siis on see „mehaaniline analoogarvuti, mida kasutatakse peamiselt korrutamiseks ja jagamiseks, samuti juurimisel, logaritmide ja trigonomeetriliste funktsioonide arvutamisel“. 

Lükati näeb tänapäeva mõistes üsna geeky välja: umbes nagu joonlaud, ainult et tuhat korda suurema hulga numbrite ja klaasist aknakesega, mida tuleb tehte sooritamiseks edasi-tagasi liigutada. 

Kui ma umbes 40 aastat tagasi koolis käisin, oli lükati kasutamine (vähemalt mingi aja jooksul) kohustuslik. Ja kui siis mõne klassikaaslase isa Soomest esimese taskukalkulaatori tõi, keelati see koolitunnis ära. Põhjus muidugi ilmselge – taskukalkulaator muudab õpilase elu liiga lihtsaks, lükati klaasosa nihutamine arendab aga tärkavat mõistust nii mis kole. 

Aastad võivad möödunud olla, kuid hirm õpilase „lihtsa elu“ ees pole kuhugi kadunud ning arutelu nutiseadmete koolis keelustamise üle kogub iga nädalaga tuure. Ja õigusega – nutiseadmed on omamoodi narkootikumid, mille regulaarne tarvitamine dopamiini ajus möllama paneb ning kasutajas ajutist rahuldustunnet põhjustab. Aga täpselt nagu mõnedel kergematel narkootikumidel (ka paljud valuvaigistid kvalifitseeruvad tehniliselt narkootikumideks), on ka nutiseadmete kasutamisel selgelt mõõdetav kasu. 

Enamgi veel – mida põlvkond edasi, seda vältimatumaks nutitelefon maailma tajumisel muutub. Minusugusel on lihtne lapsele öelda, et iPhone on saatanast, kuid täpselt sama loogikaga võib tema mulle seletada, kui neetult ebatõhus on raamatukogu lugemissaalis tundide viisi värsket Horisonti lugeda, sest täpselt sama info saaksin ma Geimini või Siriga vesteldes kolme minutiga kätte. Ongi kohal vältimatu vastasseis – mina olen harjunud maailma valgele paberile trükitud kirjasõna abil mõistma, laps suhestub aga ümbritsevaga mõnetollise helendava ekraani kaudu. Ja karta on, et jääbki suhtestuma. Kas kooli peamisi eesmärke pole inimest maailmaga suhtestuma õpetada? Maailmaga, mis on tänaseks jõudnud kohta, kus trigonomeetriliste funktsioonide arvutamine ei kuulu enam ammu ühegi inimese baasfunktsioonide hulka. Või kui kuulubki, siis mitte lükatil. 

Mu lastekirjanikust ema ostis endale 85. sünnipäevaks iPhone’i. 

„Miks?“ küsisin emalt. „Sul on ju igati korralik Nokia.“

„Jah, aga mul on vaja aru saada, kuidas mu lugejad maailmaga suhtlevad.“

Bingo! 

Kõige aluseks on mõõdukus. Arsti määratud doos oksükodooni teeb valu leevendamisel sõna otseses mõttes imet, kuid muutub suuremates kogustes mõnuaineks, milleta on sõltlasel erakordselt raske elada. Taldrikutäis kartuliputru varustab meid eluks vajalike toitainetega, kümme panevad aga oksendama. Ja nõnda edasi. 

Nutiseadmetega on sama lugu – mõistlikus mahus tarbides on need tõhusad abimehed, sealhulgas koolis. Võti on mõista, mida need liigse kasutamise korral teha võivad, sealhulgas väljaspool kooli.